Üksikasjad

Avaldatud: 24 mai 2011

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Raamatupidaja.ee

Töövaidluskomisjonides tuleb aeg-ajalt ette vaidlusi, kus menetlus on tulnud lõpetada nõuete aegumise tõttu. Mida see tähendab ja millised on olulisemad aegumistähtajad, selgitas raamatupidaja.ee-le Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni
töövaidluskomisjoni juhataja Jevgeni Kupri.

Aegumine töövaidlusasjades on sätestatud “Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse” (ITLS) paragrahvis 6. Sama paragrahvi lõikes 1 on sätestatud üldiseks aegumise tähtajaks neli kuud. See tähendab, et isikul, kes soovib oma töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks pöörduda kohtusse või esitada nõue töövaidluskomisjoni, on nendeks tegevusteks üldjuhul aega neli kuud alates ajast, mil isik sai teada või pidi oma õiguste rikkumisest teada saama.

Paragrahvi 6 lõiked 2 ja 3 sätestavad erandid. Lõige 2 sätestab töövaidluskomisjoni poole pöördumise tähtaja töölepingu ülesütlemise vaidlustamiseks. Tähele tasub panna, et töölepingu ülesütlemise vaidlustamise avalduse esitamise tähtaeg on 30 kalendripäeva ülesütlemiseavalduse saamisest, mitte aga töölepingu lõpetamise kuupäevast.

Lõige 3 sätestab töötasu nõude esitamise tähtaja. Töötasu nõude esitamise tähtaeg on 3 aastat. Avaldus on soovitav esitada ikkagi kohe võlgnevuse tekkimisel, mitte oodata pikemat aega, kuna kolme aasta möödudes ei pruugi sama tööandjat enam eksisteeridagi. Töövaidluskomisjonile avalduse esitamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata asjaolule, et tähtaega arvestatakse mitte avalduse postiasutusse esitamise päevast, vaid selle jõudmisest töövaidluskomisjoni.

Silmas tuleb pidada ka asjaolu, et töövaidluskomisjon ise aegumist ei kohalda vaid taotluse peab esitama aegumist taotlev pool. Samuti peab silmas pidama , et aegumise taotlus tuleb esitada enne asja sisulise arutamise algust. See tähendab, et taotlus tuleb esitada enne, kui komisjon asub asja sisuliselt arutama või lisada taotlus juba oma kirjalikus vastuses vastaspoole avaldusele.
stamp

Lemmi Kann

Üksikasjad

Avaldatud: 23 mai 2011

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Maaleht

Lugeja küsib: Viibin hetkel haiguslehel, töölepingu järgselt on palgapäev 10-ndal kuupäeval. Kõik teised töötajad said palgapäeval töötasu, mina ei saanud.

Kui võtsin tööandjaga ühendust, et uurida miks mulle töötasu pangakontole ei kantud, sain vastuseks, et minu palgapäev lükkub edasi, saan palga siis kui olen uuesti tööle asunud. Kas tööandjal on õigust sellel põhjusel palgapäeva edasi lükata?

Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Urve Stroom:

Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 28 lg.2 p.2 sätestatud tööandja kohustuseks on maksta töö eest töötasu kokku lepitud tingimustel ja ajal. TLS § 28 lõikest 1 nähtub, et tööandja peab oma kohustusi töötaja suhtes täitma lojaalselt ja hea usu põhimõtte kohaselt. Töötasu maksmise aeg koht ja viis on täpsemalt reguleeritud TLSi § 33. Erisuseks palgapäeva osas on vaid selle langemine kokku riigipüha või puhkepäevaga: siis loetakse palgapäev saabunuks riigipühale või puhkepäevale eelneval tööpäeval.

TLS ei nähtu, et tööandja võiks töötaja töötasu väljamaksmist edasi lükata põhjusel, et töötaja palgapäeval ei tööta. Samas on TLS sätestatud kord juhuks kui tööandja ei maksa töötajale töötasu välja tähtaegselt: siis peab tööandja maksma töötajale viivist. Viivise maksmine tuleneb võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 113 ja viivise määraks on VÕS § 94 sätestatud intressimäär (poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit), millele lisandub 7% aastas. Seega on hetkel intressimääraks 8% aastas, kui töö- või kollektiivlepingus ei ole kokku lepitud teisiti.

Kui tööandja arvates ei olnud võimalik töötajale kogu eelneva perioodi eest välja makstavat raha välja arvutada põhjusel, et töötaja ei olnud töötasu arvutamise ajaks esitanud haiguslehte, siis sel põhjusel ei olnud õige välja teenitud töötasu välja maksmata jätta. Töötasu ja tööandja poolt makstav haigushüvitus on erinevad tasuliigid, nende arvutamise ja maksmise kord on samuti erinev.

Tasu haiguspäevade eest, mis tuleb välja maksta tööandjal, arvestab ja maksab tööandja välja pärast töövõimetuslehe esitamist palgapäeval, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul pärast seda, kui talle töövõimetusleht esitati. Seega on tööandja jaoks on oluline täita kohustus - maksta haigushüvitust - 30 kalendripäeva jooksul pärast töövõimetuslehe esitamist, mis ei pruugi kokku langeda ei esimese ega sellele järgneva palgapäevaga vaid sõltub tööandja juures töövõimetuslehtede esitamise korras sätestatud tähtajast või töötaja poolsest esitamise ajast.

Üksikasjad

Avaldatud: 23 mai 2011

• SOTSIAALMAKSUSEADUS
• Eesti Päevaleht

Kadri Ibrus

Kui mitmes töökohas töötades üheski miinimumpalka kätte ei saa, jääd kindlustuseta.

Viimastel andmetel elab Eestis 83 882 inimest, kellel ei ole ravikindlustust. Palju on olnud segadust, kes nad kõik ikkagi on ja miks on neid nii palju. Tuleb välja, et nende seas on hulganisti ka inimesi, kes küll töötavad ja sotsiaalmaksu maksavad, kuid haigekassa reegli tõttu ikkagi kindlustusest ilma jäävad.

Üks neist on tallinlanna Gunnel Koba, kahe eelkooliealise lapse ema, kes elab vabaabielus. Võiks ehk oletada, et ju ta ei saa kindlustust, kuna ei tööta. Kuid ei, ta on väga aktiivne, seotud mitme huvitava ja ühiskonnale kasuliku projektiga ning tema eest makstakse ka sotsiaalmaksu. Asi on selles, et kõigis töökohtades jääb ta palk alla miinimumi, kuigi kokku saadav summa ületab selle. „Kui ta ka saaks mõnel kuul ühelt tööandjalt miinimumpalga, on tal õigus ravikindlustusele alles pärast kolmekuulist ootamist, sest haigekassa nõue on selline. „Olen laste kõrvalt kogu aeg väikse koormusega töötanud, et end vormis hoida. Teen korraga mitut asja: osalen projektides, õpetan välismaalastele eesti keelt ja kirjutan ajakirjale Loodusesõber artikleid. Ma ei tahaks praegu täiskoormusega tööle minna, ka need tööd, mis praegu ette võetud, nõuavad laste kõrvalt omajagu pingutust,” selgitas Koba.

Kogu artiklit saab lugeda Eesti Päevalehe paberlehest või digitaalsest ajalehest vastavalt ostetud lugemisõigusele.

Üksikasjad

Avaldatud: 22 mai 2011

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Delfi

Kaia Taal, Tööinspektor-jurist
Eestielu.ee

K: Olen töötanud oma praeguses töökohas üle poole aasta, aga igal kuul jääb normtundidest puudu 40 tundi ja rohkem. Viimati jäi graafiku järgi puudu lausa 60 tundi. Kas see on õigustatud ja kas tööandjal on õigus selliselt käituda?

V: Pooled lepivad töölepingus kokku tööajas ja see kuulub ühe töölepingutingimusena täitmisele. Kui Teie lepingus puudub märge tööajast ja/või töötundide hulgast seitsmepäevases ajavahemikus keskmiselt, siis eeldatakse, et kokkulepe on täistööajas, so 40 tundi seitsmepäevases ajavahemikus.

Kui tööandja ei võimalda Teile kokkulepitud tööaega, tuleb puudujäävad tunnid töölepingu seaduse § 35 alusel maksta töötajale välja keskmise töötasu ulatuses. Sellekohase, soovitavalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis koostatud pöördumise saate esitada tööandjale koheselt pärast palgapäeva, millest nähtub, et töötasu töö mitteandmisel pole makstud. Kui töösuhte pooled jäävad erimeelsusele, on võimalik pooltel pöörduda töövaidlusorgani poole.

Juhin tähelepanu, et tööaja summeerimisel võib tööaeg jaotuda ebaühtlaselt kogu arvestusperioodi jooksul (kuni neli kuud) ja võimalikud puudu (või üle) jäänud tunnid selguvad alles selle perioodi lõppedes. Summeeritud tööajas ja arvestusperioodis peavad olema pooled eelnevalt samuti kokku leppinud.