Üksikasjad

Avaldatud: 02 november 2010

• Eesti Päevaleht
• TÖÖTURUTEENUSTE JA -TOETUSTE SEADUS

Agne Narusk

Noortele on tööandjal kerge ära öelda – eelnevat töökogemust lihtsalt pole ja kõik.

Töötud, kes Aafrikasse vabatahtlikuks minekut maiste kohustuste tõttu endale lubada ei saa, kuid heameelega õpiks-kogeks vahelduseks kodus olemisele midagi kasulikku, võiksid sellest rääkida oma konsultandile töötukassas. Nimelt on töötukassa vahendusel saanud praeguseks vabatahtlikku tööd esimesed kümme inimest, nn tasuta tööotsad ulatuvad paarist päevast paari kuuni.

Ameti kaudu liikuvad kohad on mõeldud registreeritud töötutele. Esmajoones pakutakse vabatahtliku töö võimalust noortele, kellele töökogemuse puudumine on liiga sageli ainsaks takistuseks, miks tööandjad nad ukse taha jätavad. Kuid enim huvitatuid ning ka vabatahtlikuks olijaid on keskealiste naiste hulgas, märkis töötukassa teenusejuht Arne Akk. Tema sõnul on lisaks töökogemuse hankimisele, mida kandideerimisel elulookirjelduses ära märkida, asjal veel üks hea külg – saab proovida, milline amet võiks huvitada ja sobida tulevaseks (uueks) palgatööks.

Ühiskond pole harjunud

Kui vabatahtlik tegevus kõik-võimalikes heategevusprojektides on Eestis nüüdseks tuttav teema, siis n-ö töötasuta alustamine tulemustele orienteeritud ettevõtetes on siinmail üsna uus ja harjumatu teema.

„Ütleme nii, et võiks kergem olla,” vastas Akk küsimusele, kuidas õnnestub tööandjate leidmine, kes vabatahtliku enda juurde võtaks. Libedamalt on läinud töötukassal koostööpartnerite leidmine MTÜ-dest, sotsiaalprojektidest jms – laagrid, karjääri-nõustamiskeskused, toidupank jne. Tihe on koostöö noorsootöö keskusega, kes töötukassale oma projektidest teada annab. Äri-ettevõtete juhtidel seevastu on sageli raske mõista, mida vabatahtlikuks olemine endast kujutab. Ja vastupidi: kui lääneriikides tähendab (kõrg)koolist tööturule sisenemine esmalt vabatahtlikku tööd erialavaldkonnas ja sealt tasapisi edasi liikumist, siis Eesti noortele on see kaunis võõras. Kui korralikku palka pakkuda pole, võetakse pigem aastaks aeg maha ja minnakse vabatahtlikuks mõne kauge maa sotsiaalprojekti juurde.

„Ausalt öeldes on see kummaline,” ütles ettevõtja Margit Hakomaa, kel on vabatahtlikke kaasamise kogemust üksjagu. Praegu lükkab ta käima nn kogu pere kokakooli ning otsib iseseisvalt vabatahtlikku abilist seniks, kuni ettevõtmine lubab hakata ka palka maksma. „Eesti ettevõtjad võtavad äri nii tõsiselt, et ei saa ilmselt aru, miks keegi peaks ilma rahata tahtma tööd teha,” arvas Hakomaa. Kuid piisas vaid jutul tema uuest projektist liikvele minna, kui e-postkast ummistus pakkumistega „tuleksin vabatahtlikuks küll”. Huvi on suur, järelepärijaid igas vanuses. Ja taas – kõik naised.

Paljudes riikides on olemas vabatahtliku töö seadus, Eestis mitte. Põhimõte, millest lähtutakse ja mida töötukassa mõlemale osapoolele selgitab, on järgmine: vabatahtlik ei saa teha midagi sellist, mis on organisatsioonis mõne palgatöötaja tööülesanne. See välistab palgasaajate asendamise vabatahtlikega.

Palgatöötajat asendada ei saa

Vabatahtlikul pole rangeid tööülesandeid, ta täidab tühimikku, mis jääb olemasolevate ametikohtade vahele, ta saab teha ühes ja samas organisatsioonis väga erinevaid asju, selgitas Arne Akk. Selle poolest erineb vabatahtlik töö ka tööpraktikast, mida töötukassa ühe tööturuteenusena töötutele pakub. Kui tööpraktikant saab riigilt sõidutoetust ja stipendiumi, siis töötukassa kaudu vabatahtlikuks läinud registreeritud töötu vaid esimest.

Noorte tööpuudus kasvab jõudsalt

•• Ailar Pokk oli suvel kaks nädalat vabatahtlikuna lastelaagris kasvataja abi. Kevadel gümnaasiumi lõpetanud noormees jäi sellega enda sõnul enam-vähem rahule. „Lastega oli üsna raske, kuid kokkuvõttes oli see huvitav,” ütles laagri väljasõitudel abiks olnud Pokk.

Tartumaal, kus ta elab, pole lootustki temavanusel noorel tööd leida. Valdavalt tegeletakse väikeses alevikus autoremondiga, noormees seda aga ei oska. Õnneks lubab Tartu lähedus sealgi ringi vaadata, kuid seni pole tööotsingutel tulemusi olnud. Muidugi oleks võinud sügisel jätkata õpingutega, kuid püüdlused oma majanduslikku olukorda parandada jätsid ta seekord sellest rongist maha.

•• Noorte tööpuudus on Eestis üle kahe korra suurem kui üldine tööpuudus. Selle aasta esimeses kvartalis oli töötus 15—24-aastaste noorte seas 40,6 protsenti, näitavad sotsiaalministeeriumi andmed.

•• Septembris oli Eestis tööta 37,2 protsenti alla 25-aastastest noortest. Üldine töötuse määr riigis oli samal ajal 18,6 protsenti, sellega ollakse Euroopas Hispaania (20,8%) ja Läti (19,4%) järel häbiväärses pingereas kolmandal kohal – selle ja mulluse aasta teist kvartalit võrreldes on suurim tõus töötuse määras ette näidata just Eestil (13,4%-lt 18,6-le).

•• Kui vaadata, keda on riigis töötute seas kõige rohkem, torkab teravalt silma, et üldkeskharidusega ehk siis erioskusteta inimesi.

Üksikasjad

Avaldatud: 02 november 2010

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Maaleht

Kui töötaja saadetakse pikemaks ajaks välislähetusse isikliku sõiduautoga siis kuidas toimub sõidukulude hüvitamine?

Näide: töötaja saadeti kaheks nädalaks Helsingisse välislähetusse ja sõidukulu hüvitati 200 km mineku ja tuleku eest. Koha peal kulus aga iga päev tööl käimiseks 40 km. Kas ka see tuleks hüvitada ja kas on ka mingid kindlad tariifid hüvitamise kohta või on see kokkuleppeline?

Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Leonid Siniavski:

Töötajale töölähetusega tekkinud kulude hüvitamise sätestab töölepingu seaduse (TLS) § 40. Nimetatud paragrahvi lõike 2 kohaselt on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist.

TLS § 40 lõige 3 viitab lähetuskulude hüvitamisel Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. a määrusele nr 110 (RT I 2009, 36, 245), millisega on sätestatud "Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord". Töölähetuse kulude hüvitamiseks ja päevaraha maksmiseks peaks tööandja tegema eelpoolnimetatud määruse § 2 lõike 3 alusel kirjalikult väljendatud otsustuse (lähetuskorraldus, käskkiri), milles näitab ära töölähetuse sihtkoha, kestuse ja ülesande ning hüvitatavate lähetuskulude ja välislähetuse päevaraha määrad. Seega, juba enne tööandjalt nimetatud dokumendi saamist, peaksid töölepingu pooled kokku leppima võimalikes töölähetusega seotud kulutuste hüvitamises ja nende hüvitiste ulatuses.

Kui töötaja läheb välislähetusse oma sõiduautoga (küsimuses toodud näide), tuleks töötajal eelnevalt tööandjaga kokku leppida töölähetusega kaasnevate muude mõistlike kulude hüvitamise selliselt, et kokkulepitu kajastuks lähetusele eelnevas kirjalikus lähetuskorralduses (käskkirjas).

Töölähetuse määruse § 2 lõige 1 kohaselt loetakse töölähetusega kaasnevaks muuks mõistlikuks kuluks kõiki lähetuse toimimiseks vajalikke kulutusi (näiteks: reisikindlustus, viisa vormistamine, pagasivedu). Kulud kuuluvad kompenseerimisele kuludokumendi alusel kogu ulatuses. Hüvitatakse ainult kuludokumendi (originaaldokument) alusel lähetusega otseselt seotud, täiendavalt tekkinud kulud, nagu kütus, parkimiskulud, teedemaksud, laevapiletid, täiendav kindlustus jms, välja arvatud remondi- ja hoolduskulud.

Määrus kuludokumentide alusel makstavale lähetuskulude hüvitisele piirmäära ei sätesta. Seega tulnuks küsimuse toodud näites eelnevalt kokku leppida tööandjaga ka lähetuskohas sõiduauto kasutamisega (ilmselt sõidud elu- ja töökoha vahel) kaasnevate kulude (kütusekulu) hüvitamise.

Alternatiivne võimalus lähetuses isikliku sõiduauto kasutamise hüvitamiseks on Vabariigi Valitsuse 14.07.2006.a. määruse nr 164 (RT I 2006, 34, 265) "Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord" alusel makstav hüvitis. Nimetatud määrus võimaldab maksta hüvitist 1000 krooni ulatuses kalendrikuu kohta (arvestuse puudumisel) või arvestuse olemasolu korral kuni 4 kr/km (kuid mitte üle 4000 krooni kalendrikuu kohta). Nimetatud määruse alusel makstavad maksuvabad summad ei tohi ületada vastavalt 1000 krooni ja 4000 krooni piiri, sõltumata sellest, kas tehakse igapäevaseid töösõite või hüvitatakse lähetusega seotud sõidukulusid. Lähetuskorralduses tuleks aga märkida kumba varianti tööandja lähetuskulude hüvitamisel kasutab.

Üksikasjad

Avaldatud: 02 november 2010

• KOGUMISPENSIONIDE SEADUS
• Maksu- ja Tolliamet

Tuletame meelde, et kogumispensionide seaduse (edaspidi KoPS) §-i 11 kohaselt on sotsiaalmaksu maksja kohustatud sotsiaalmaksuga maksustatavate väljamaksete tegemisel isikutele kontrollima isikukoodi järgi, kas väljamakse saaja on kohustatud isik, ja pidama kohustatud isikule makstavalt tasult kinni makse seaduses nimetatud määras. Eeltoodud sättest tuleneb, et kinnipidamise kohustus lasub sotsiaalmaksu maksjal olenemata sellest, kas kogumispensioni kohustatud isik on teavitanud teda oma liitumisest või mitte.

Liitumispäring isiku liitumise kohta kogumispensioni süsteemiga on võimalik esitada internetis Pensionikeskuse koduleheküljel www.pensionikeskus.ee, päring on isikukoodi alusel. Täiendav info kogumispensioni liitumispäringutest siit (http://www.pensionikeskus.ee/?id=651).

Kui tegemist on kogumispensioniga liitunud isikuga, siis päring annab samuti vastuse, millises määras tuleb 2011. aastal kogumispensioni makse kinni pidada. Kinnipeetava makse protsendimäär sõltub 2011. aastal sellest, kas isik on 2009. aasta lõpus esitanud kogumispensioni maksete jätkamise avalduse või mitte. Kui isik on avalduse esitanud, siis tuleb 2011. aastal tehtud väljamaksetelt kinni pidada kogumispensioni makset 2-protsendilises määras. Kui isik ei ole avaldust esitanud (2010. aasta jooksul ei olnud kogumispensioni makse kinnipidamise kohustust), siis 2011. aasta 1. jaanuarist hakatakse süsteemiga liitunutel kohustusliku kogumispensioni makset taas kinni pidama, kuid makse peetakse kinni 1-protsendilises määras.

Peale selle on eelnimetatud päringu abil võimalik kontrollida kohustusliku kogumispensioni makse kinnipidamise lõpukuupäeva. Kohustusliku kogumispensioni makse tasumise kohustus lõpeb II samba pensionifondi osakute esimese tagasivõtmise päeva aasta 31. detsembril. Isiku õigus kohustuslikule kogumispensionile on sätestatud KoPSi §-is 40. Kui näiteks inimene hakkas kogumispensioni saama 2010. aasta 1. märtsist ja käib tööl edasi, siis kohustusliku kogumispensioni makset tema töötasult enam kinni ei peeta 2011. aasta 1. jaanuarist.

Üksikasjad

Avaldatud: 01 november 2010

• Postimees
• AMETIÜHINGUTE SEADUS

Ametiühingute liikmete arv on Eestis viimastel aastatel järjekindlalt kahanenud. Vähenemine on toimunud sõltumata sellest, kas majandus parajasti õitseb või kiratseb.

Ametiühingutesse kuulub alla kümne protsendi Eesti töötajatest. Nii väike on arv 2008. aasta andmetel Euroopa Liidus veel vaid Leedus. Põhjusi, miks ametiühingud siin ebapopulaar­sed on, leidub mitu – näiteks neile Nõukogude ajast külge jäänud negatiivne kuvand, suurettevõtete vähesus Eestis ning ka eestlastele omane individualism.

Mitukümmend tuhat eestimaalast siiski kuulub ametiühingutesse. Üks neist on IF Kindlustuse erakliendihaldur Ülle Lennuk. Tema sai tõuke ametiühingusse astumiseks probleemidest eelmise tööandjaga. «Eelmise tööandja firma läks pankrotti ja nägin, mis võib juhtuda töötajatega, kui firmal hakkab kehvasti minema,» märkis Lennuk.

Nüüd on ligi kümme aastat IF Kindlustuse ametiühingusse kuulunud Lennuk selle peausaldusisik. Igal nädalal on tal võimalik pühendada üks tööpäev ametiühinguasjade ajamisele, saades selle eest põhipalka.

Ühing annab abi

«Meil on kollektiivleping, ja kui on olnud mingeid arusaamatusi – eriti 2000. alguse tollase juhtkonnaga oli juhtumeid, kus töötajad tundsid, et nende õigusi on riivatud –, siis need on saanud lahendatud,» rääkis Lennuk, mis kasu on IFi töötajad ametiühingust saanud.

«Kuna oleme Eesti Ametiühingute Keskliidu (EAKL) liige, saavad meie liikmed sealt tasuta juriidilist nõustamist, mis on väga professionaalne,» lisas Lennuk. «Selliste probleemidega nagu tööõigus tegelevad Eestis igapäevaselt väga vähesed juristid, aga EAKLi jurist ainult nendega tegelebki.»

Kollektiivlepinguga on IFi töötajatele kehtestatud soodsamad tingimused, kui seadus sätestab. Näiteks on seal kirjas, et IF hüvitab töötajale haigestumise korral esimese haiguspäeva. «Kõige olulisem, mis kollektiivleping annab, on turvatunne, mis tuleb teadmisest, et olulistest muudatustest tuleb töötajaid eelnevalt informeerida,» märkis Lennuk.

Kollektiivleping kehtib kõigile IFi töötajatele, ehkki ametiühingusse kuulub neist vaid ligi 15 protsenti. «Ei viitsita lihtsalt,» nimetas Lennuk peamise põhjuse, miks enamik tema kolleegidest ametiühingusse ei kuulu.
Aeg-ajalt on kuulda, et ettevõtted püüavad töötajaid mõjutada ametiühingusse mitte astuma. IF Kindlustuses Lennuki sõnul sellist survet pole.

«Ametühingul ja IFil tööandjana on väga head suhted, regulaarselt toimuvad juhtkonna ja ametiühingu kohtumised ning ametiühing kaasatakse olulistesse, töötajaid puudutavatesse teemadesse,» ütles IF Kindlustuse personalijuht Kristi Reinap. «Tööandjana võidab IF ametiühingu olemasolust seda, et saame korraga suuremalt grupilt töötajatelt vahetut tagasisidet, mis on hästi ja mis vajaks veel arendamist.»

Et ametiühingud saavad positiivset rolli mängida, möönab isegi tööandjate keskliidu juhataja Tarmo Kriis. «Ettevõtja ei pruugi jõuda kõiki töökeskkonna probleeme ise välja selgitada. Kui ametiühingust tuleb ettepanekuid, kuidas töökorraldust ohutumaks või efektiivsemaks muuta, siis sellest oleks küll palju kasu,» lausus ta.

Mõju on tühine

Tartu Ülikooli makroökonoomika professor Raul Eamets märkis, et ametiühingute mõju majandusele on riigiti erinev. «Põhjamaades, kus ametiühingud on hästi tugevad ja toimuvad tsentraliseeritud läbirääkimised, ei nähta, et ametiühingutel oleks majandusele negatiivne mõju. Tööturg on seal suhteliselt paindlik ja kõik toimib,» rääkis ta. «Samas väidetakse, et Mandri-Euroopas, näiteks Saksamaal, muudavad ametiühingud tööturu pigem jäigemaks.»

«Kõik muidugi sõltub sellest, kelle mätta otsast vaadata,» lisas Eamets. «Kui vaatame töötaja mätta otsast, siis arvan, et Saksamaa ametiühingud teevad tublit tööd.»

«Arvestades, kui individualistlik Eesti ühiskond praegu on, ei usu ma, et Põhjamaade mudel siin kunagi rakenduks,» märkis Eamets. Postkommunistlikes riikides, kus ametiühingud on suhteliselt mõjukad, näiteks Tšehhis ja Poolas, on nende roll Eametsa sõnul pigem selline kui Saksamaal.

See ei tähenda siiski, et ametiühingute liikmeskonna suurenemine majandusele ilmtingimata negatiivset mõju avaldaks. «Eestis on ametiühingutesse kuulumine ja mõjutase nii väike, et kui see natuke muutub, ei muuda see oluliselt meie majandust halvemuse poole,» lausus Eamets. Küll aga suureneks ametiühingute mõju kasvades tema sõnul sotsiaalne turvalisus.

Laura Raus