Artiklid

Agne Narusk

Oma tööraamatu saab nüüd sotsiaalkindlustusametisse hoiule anda, piirkondlikku pensioni-ameti klienditeenindusse võib selle tuua nii tööraamatu omanik kui ka tööandja.

Töölepinguseaduse paragrahv 134 kohaselt ei ole tööandjal enam kohustust tööraamatuid pidada. Raamatut, mis praegu on tööandjate käes, hoitakse seal seni, kuni selle omanik töölt lahkub.

Kui töötaja või teenistuja pole aasta jooksul pärast töö- või teenistussuhte lõppemist tööraamatule järele tulnud, võib tööandja selle sotsiaalkindlustusametisse hoiule anda.

Tööraamatut ära visata ei tasu kohe kindlasti: selle andmeid on vaja nii enne 1999. aastat omandatud pensioniõigusliku staaži kui ka erijuhtudel hiljem töötatud perioodide kindlaks tegemiseks veel paljude aastate pärast.

Tööraamatu võib hoiule anda, aga ei pea. Hoiule ei võeta tööraamatuid, mille alusel on vanaduspension juba määratud.

Aasta algusest on töötukassa Tallinna ja Harjumaa osakonnal kolm klienditeenindust senise ühe asemel. Kesklinnas asuvale Tõnismäe büroole Endla tn 4 lisanduvad bürood Lasnamäel ja Tondil.

Tondi büroo teenindab kliente aadressil Pärnu mnt 139, nn Catweesi majas.

Lasnamäe büroo asukohaks on Tähesaju kvartal, Tähesaju tee 14.

Kõigis Tallinna esindustes on avatud karjääriinfotuba, kuhu võivad tulla töövõimalustega tutvuma ning tööotsinguteks nõu saama nii tööd otsivad kui ka töötavad inimesed. Uute büroode avamine tõi kaasa töötukassa klienditeeninduse sulgemise Maardus ja Keilas.

EPL

Helve Toomla
jurist

*** Ettevõttes on kaks vahetust, lõunapaus on pool tundi. Kas töötaja võib pidada selle asemel pausi 20 minutit ja minna töölt kümme minutit varem koju?

Sellist õigust töötajal ei ole. Töölepinguseaduse § 47 lg 2 kohaselt peab pikema kui kuuetunnise töötamise kohta olema vähemalt 30-minutiline vaheaeg, mida üldjuhul ei arvata tööaja hulka. Täpsemalt peaks tööaeg kirjas olema töökorralduse reeglites (töösisekorraeeskirjas), soovitan küsijal sellega põhjalikult tutvuda või tutvustada töötajatele, kui küsija on tööandja esindaja.

*** Millises õppeasutuses õppijal on õigus saada 20 päeva õppepuhkust? Püüdsin leida vastust seadusest, kuid jäin hätta. Õpin Rootsis Kristianstadi ülikoolis. Elan ja töötan täiskohaga Eestis. Kas ka minul on võimalik võtta õppepuhkust või on see ette nähtud vaid Eesti kõrgkoolides õppijatele?

Töö kõrvalt õppijatel on õigus õppepuhkusele täiskasvanute koolituse seaduse alusel. Selle seaduse § 8 kohaselt antakse töötajale ja avalikule teenistujale õppepuhkust kuni 30 kalendripäeva kalendriaasta jooksul, sellest 20 päeva eest makstakse keskmist töötasu, 10 päeva on palgata. Õppe lõpetamiseks saab veel 15 kalendripäeva täiendavat õppepuhkust, mille eest makstakse töötasu alam-määra. Kõnealuse seaduse järgi ei ole oluline, millises konkreetses õppeasutuses töötaja õpib, vaid see, millist haridust ta omandab. Kõrghariduse omandamine on tasemekoolitus, mis annab õiguse õppepuhkusele.

Signe Kalberg

Nii näiteks panid töö-otsijad Kristiines kokku laulu- ja lustiseltsi „Saab ikka”.

See aeg, kus inimesed oma töö-otsija staatust häbenesid ja end saamatuks ning rumalaks kirudes koduseinte vahele peitsid, on õnneks otsa saanud. Esimest pealinna töötute klubide kokkutulekut jäädvustama tulnud filmikaamerate ja sähvivate foto-aparaatide eest peitis end raamatu varju vaid üks proua. Küllap on enesekindluse tõusul olnud tähtis osa ka neil samadel töötute klubidel. Klubis ei räägita mitte ainult elulookirjelduse koostamisest, seadustest või võlgadega toimetulekust, vaid ka isiklike sihtide seadmisest, eneseanalüüsist ja psühholoogiast. Pea iga viies töötute klubis aktiivselt osalenud inimene leidis eelmisel aastal endale uue töökoha, ütles Tallinna ettevõtlusameti juhtivspetsialist Krista Kink.

„Töötute klubi põhimõte on olla üksteisele toeks ning jagada vajalikke teadmisi. Kõige rohkem on klubis kaasalööjad huvi tundnud tööotsimise praktiliste oskuste vastu ehk kuidas käituda tööintervjuul, teha eneseana-lüüsi. Heameelega osaletakse videotreeningul. Soovitakse saada arvutikoolitust ning teadmisi ettevõtlusest ja sellega seotud seadusandlusest,” rääkis Krista Kink. „Töötute klubi annab põhjuse end kenasti riidesse panna, kodust välja tulla ning näidata üles initsiatiivi,” märkis Kristiine sotsiaalkeskuse juht Kersti Kask. Initsiatiivi näib Tallinna Kristiine linnaosa töötute klubi liikmetel jätkuvat – Ülo Vihma juhendamisel on seal püsti pandud töö-otsijate laulu- ja lustiselts „Saab ikka”. Esinetud on nii oma rahvale kui ka väljaspool klubiüritusi.

Tähtis on mitte üksi jääda

59-aastane klubiline Krista soovitas tööotsijatel mitte jääda oma muredega üksi, vaid võtta töötute klubi kaudu ühendust teiste saatusekaaslastega. „Kui kuuled teiste muresid, tunduvad enda omad märksa väiksemad. Kogemuste vahetamine annab kindlustunnet, uued tuttavad viivad uute valikuvõimaluste juurde. Kodus istumine jätab infosulgu. Minu meelest on töötute klubi õudselt vahva asi, mis mulle on andnud eelkõige avatust,” rääkis naine. „Väga oluline on suhtlemine, klubis osalemine tõstab enesekindlust ja usku,” ütles Saku vallast kokkutulekule tulnud 53-aastane Tiina. Sügisel alustas klubis koos temaga 50 inimest, lõpetamas oli aga vaid paarikümne ringis. Uuest nädalast on Tiina taas töötegijate ridades, jagas ta klubikaaslastega head uudist.

Töötute klubid

Uus hooaeg algab veebruaris:

•• Eelmisel aastal pani end Tallinnas töötute klubis kirja 1058 inimest, osales 713.

•• Neist 54% olid naised, klubiliste keskmine vanus oli 45 aastat. Klubisid oli 13.

•• Uus hooaeg algab veebruari lõpus, märtsi alguses.

•• Täna avas uksed Tallinna linna tööbüroo, mis hakkab vahendama sotsiaalseid töökohti nii linnaettevõtetes kui ka erasektoris.

Reeglina sisaldub töötasu kokkulepe kas töölepingus või selle kirjalikus dokumendis. Töölepingu seadus (TLS) näeb ka ette, et töötasu kokkulepe peab olema fikseeritud kirjalikult.
Probleem võib tekkida aga siis, kui töötasu kokkulepe ei ole kirjalikult vormistatud.
Praktikas ei ole harv olu­kord, et tööandja maksab kok­kulepitud töötasu niikaua, kuni tööandja jaoks sujub kõik majanduslikult hästi. Rahaliste raskuste korral üri­tab tööandja maksta töötajale töötasu kokkulepitust oluli­selt vähem (tihti ka kehtiva töötasu alammäära järgi), mis ei ole aga õige, kui see ei vasta kokkuleppele.
Mida saab töötaja sellises olukorras teha, mulised on tema võimalused tõendada tegelikku töötasu suurust?

Töövaidluses on tõendiks eelkõige kirjalikud doku­mendid. Kirjaliku töötasu kokkuleppe puudumisel võib tegeliku töötasu suuruse tõendina esitada ka eelneva­te kuude töötasu arvestuse lehed, töötaja pangakonto väljavõtte eelnevate kuude laekumiste kohta tööand­jalt, kas või tööandja poolt töötajale väljastatud töötasu tõendid esitamiseks pangale või muule asutusele.

Raskem on töötajale olu­kord siis, kui puuduvad iga­sugused kirjalikud tõendid varem makstud töötasude kohta (ka nn ümbrikupalk). Selliselt töötasu vastu võttes ning hiljem sellele ka tugi­nedes tuleb töötajal sumas pidada, et kahju temale on mitmekordne: tasu ei lähe arvesse hilisemas pensioni suuruse arvestuses (sellelt tasumata sotsiaalmaks), ta­sult tuleb tagantjärele maksta ettenähtud riigimakse ning sellise tasu saamise tõen­damine on samuti peaaegu võimatu.

Meeles peab pidama ka TLS § 3 nimetatud töötajate võrdse kohtlemise põhimõtet, mille kohaselt sarnase töö tegijatele tuleb ka võrdset töötasu maksta. Seega võiks tõendiks töövaidluses olla ka kaastöötaja tööleping, milles fikseeritud töötasu kokkulepe sarnase töö eest.

Kui aga siiski puuduvad tõendid töötasu suuruse koh­ta või ei olegi selles tööle asumisel ega ka hiljem kokku lepitud, tuleb lähtuda TLS § 29 lg 2 sätestatust: kui tööta­jale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu.
On hea, kui tööandja juures kehtib kollektiivleping, kus erinevate töötajate kategoo­riate töötasud on tööandja ning töötajate vahel kokku lepitud. Tavaliselt ei tekigi kollektiivlepinguga kaetud firmades töötasu vaidlusi.

Samas võib selliseid lepin­guid tõenäoliselt leida üks­nes suurfirmades, mitte aga väikefirmades ning töötasu tõendamise probleem jääb töötaja jaoks ikkagi üles.
Mõnevõrra parem on olukord Eestist välisriiki lähetatud töötaja jaoks, kuna välisriigis tuleb talle eurodirektiivi järgi (lähetatud töö­taja kohta) tagada vähemalt töötegemise asukohariigi õigusaktide ja/või üldiselt kohaldatavate kollektiivle­pingutega kehtestatud tööta­su miinimumtingimused (kas üleriikliku, haru või sektori kollektiivlepingud).

Näiteks Soome Vabariigi ehitusala kollektiivlepingu kohaselt kehtib 2010. aastal elamuehi­tuse algajale töölisele miinimumtöötasu tunnis 9.04 eurot ehk 141.45 krooni.
Kui siiski puuduvad mis­tahes tõendatavad kokku­lepped, tuleb minna TLS § 29 lg 2 nimetatud tavapärasele tasule sarnase töö eest sar­nastel asjaoludel. Töötasu kindlaks tegemisel tuleks lähtuda sellest, kas tegemist on oskustöölisega või kvali­fitseerimata töötajaga, mil­listes tingimustes töötatakse ning oluliseks võib osutuda ka see, millises paikkonnas tööülesandeid täidetakse (tea­daolevalt võivad pealinnas makstavad tasud olla suure­mad kui mõnes väiksemas asulas).

Kokkuvõttes tuleb rõhuta­da, et parim viis kokkulepitud töötasu saamiseks ning vaid­luste ja muude ebameeldi­vuste vältimiseks on töötasu kirjalik kokkulepe, milles tasu suurus ja selle maksmise tingimused (eriti lisatasu puhul) on võimalikult täpselt lahti kirjutatud.

Ilona Küüts
Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni Pärnu töövaidluskomisjoni juhataja