Artiklid

Tööandja pankrot on ainuke põhjus, mis lubab lapsehoolduspuhkusel viibijat koondada, ning oma töökohta pole võimalik tagasi saada ka siis, kui uus omanik ettevõtte üle võtab.

Küsimus: Ettevõte läks pankrotti, hetkel toimib veel nn pankrotipesa. Pearaamatupidajaga, kes on lapsehoolduspuhkusel, lõpetati tööleping TLS § 89 lg 2 p 2 alusel. Samas võeti enne pearaamatupidaja lapsehoolduspuhkusele jäämist tööle raamatupidaja, kes hakkas täitma ka pearaamatupidaja kohustusi. Töölepingud lõpetati kõigi töötajatega, väljaarvatud 6 töötajat, kes jäeti tööle kuni pankrotiprotsessi lõppemiseni, st inimesed, kes vajalikud ettevõtte asjaajamisteks, kuni ettevõte müüdud. Sealhulgas jäeti tööle hiljem tööle võetud raamatupidaja, kes täitis ka pearaamatupidaja kohuseid.

Küsimused järgmised: Kas pearaamatupidajaga töölepingu lõpetamine oli õigustatud? Kui nüüd ettevõte müüakse ära, st koos olemasolevate töölepingutega, siis raamatupidaja, kes tööle jäeti säilitab oma töökoha, ning pearaamatupidaja, kelle töö sisuliselt üle võeti, ei saa midagi teha, et kohta tagasi saada?

Vastus: Kui muudel juhtudel ei või lapsehoolduspuhkusel viibivat töötajat koondada, siis TLS § 93 lg 1 kohaselt on see tööandja pankroti korral lubatud. Ka ei kehti TLS § 89 lg 5 kohaselt tööandja pankroti korral alla 3aastast last kasvatava töötaja tavapärane eelisõigus tööle jäämiseks koondamise korral. Seega oli pearaamatupidaja töölepingu lõpetamine koondamise tõttu lubatud.

Kuna pankrotimenetluse lõppemiseni jäetakse töötajaid tööle just eesmärgiga, et nad oleksid abiks nimetatud protsessis, ei oleks ju ka praktiliselt võimalik eelistada lapsehoolduspuhkusel viibivat töötajat, kes tööülesandeid ei täida ega korralda reaalselt küsimusi pankrotimenetluse ajal.

Kehtiva TLS § 112 lg 4 kohaselt ei kehti ettevõtte üleminekul töölepingute ülemineku regulatsioon tööandja pankroti väljakuulutamisel.

Äripäeva käsiraamatute foorumis vastas küsimusele advokaadibüroo LAWIN Lepik & Luhaäär.

Lemmi Kann

Äripäev sedastab, et praegune haiguslehe kord soosib haigena töötamist. Meie eilne küsitlus näitas, et tervelt kolm neljandikku meist käib haigena tööl, olles sellega ohtlikud, lausa kahjulikud nii endile, oma kolleegidele, tööandjaile ja lõppkokkuvõttes ka riigile.

Äripäeva arvates vajame üldrahvalikku kokkulepet: kes haige, see tööle ei tule!

Äripäeva arvates vajab see probleem kiiremas korras lahtirääkimist. Me vajame nii-öelda ühiskondlikku kokkulepet, suusõnalist, lihtsat ja üldaktsepteeritavat - kes haige, see tööle ei roni! Et kõik inimesed saaksid üheselt aru - kes haigena tööle läheb, on endale ja ka teistele ohtlik.

Äripäeva arvates on haigena tööl käimine mitmeti halb. Esiteks, kannatab inimene ise. Haigus kurnab organismi ning milleks sedasama haigusega võitlevat organismi veel tööl käimisega piinata? Nii võibki juhtuda, et esimesel päeval kerge külmetusena näiv haigus "kasvab" kopsupõletikuks, toob endaga rängad tüsistused, võib viia südamehaigusteni või koguni töövõime kadumiseni.

Teiseks, kannatavad kolleegid. Kellele meist meeldiks nuuskavad ja köhivad palavikulised kolleegid? Pole just eriti esteetiline vaatepilt. Kui liita siia juurde veel nakkusoht, saame üsna eemaletõukava tulemuse. Lisaks teavad terved kolleegid, et peavad kohe-kohe taas rohkem tööd tegema hakkama - järgneb ju haigestumiste laine.

Kolmandaks, kannatab tööandja. Jah, uue haiguspuhangu esimestel päevadel saab töö küll tehtud. Kuid hiljem, kui enamik kolleegidestki haiged, peab tööandja kogu töö juba üsna väikese tööjõu hulgaga ära tegema.

Neljandaks, kannatab riik. Kõik haigused maksavad midagi. Kui kerge (ja üsna odav) nohu kasvab millekski kangemaks, kasvavad ka riigi ravikulud. Südamehaiguse puhul juba kardinaalselt. Haigestunu surma puhul peab riik aga korstnasse kirjutama kõik tema peale tehtud haridus- jm investeeringud ning suu ka võimalikest tuludest puhtaks pühkima. Puhas kahjum.

Miks siis inimesed ikkagi käivad haigena tööl? Kindlasti, vähemalt suurem osa käib haigena tööl raha pärast. Kui ikka esimese kolme haigusepäeva eest ei saa inimene mingitki hüvitist, tähendab see ju juba järgmisel palgapäeval 10-15% väiksemat sissetulekut. Enamik haigustest on ju lühiajalised, üks-kaks-kolm päeva, ja korras. Äripäevaski töötab inimesi, kes pole pealt 20aastase tööstaaži juures päevagi haiguslehel olnud. Seepärast tundub usinale maksumaksjale haigeks jäädes üsna ebaõiglane, et need esimesed päevad n-ö tühja jooksevad. Justkui topeltkaristus. Kusjuures, tihti pole inimene ise oma haiguses, eriti hooajalises nakkushaiguses, peaaegu üldse süüdi. Inimene pole süüdi, et ta on inimene, nõrk ja vastuvõtlik.

Seepärast võiks Äripäeva arvates selle haigushüvitiste süsteemi peagi ka üle vaadata. Kuid kiirustamata ja ilma liigse populismita. Kainelt arvestades. Kas see süsteem tagab oma praegusel kujul Eesti rahva püsimajäämise? Või tuleks siiski ka esimesi haiguspäevi kuidagi kompenseerima hakata? Või võiks igal inimesel olla õigus paarile-kolmele tasustatud haiguspäevale aastas?

Lihtne retsept. Seniks aga, on üks asi, mille saab riik küll kiiremas korras ära teha - vabastagem töötajate tervise eest hoolitsemine erisoodustusmaksust!

Äripäeva arvates ei ole normaalne, et töötajatele näiteks 10eurose spordiklubi pääsme ostmisel peab tööandja veel umbes 7 euro eest riigimakse maksma.

Allikas: Äripäev
http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=4945/arv_juhtkiri

Agne Narusk

Ülemused isiklikke kõnesid töötelefonil just ei keela, kuid ei soosi samuti.

Andmekaitse inspektsiooni hinnangul ei peaks tööandjat huvitama töötaja eratelefonikõned ja neid puudutavad andmed, nagu pikkus, sihtkoht jms. Töö- ja erakõnedel tuleb vahet teha nii, et riivamata jääks töötaja eraelu- ning sõnumipuutumatus.

Küsimus: Kuidas olete asja lahendanud oma ettevõttes?

Andres Lember,
Turvafirma G4S Eesti
turundus- ja arendusdivisjoni direktor:

„Meil on kehtestatud töökorralduse reeglid, mida iga töötaja kohustub järgima ja mis ütlevad, et töötajale antud telefoni ei kasutata isiklikel eesmärkidel. Usaldame oma töötajaid ja usume, et nad ei kuritarvita meie usaldust. Terve talupojamõistus kohustab siiski järgima põhimõtet, mis liidab usaldusele kontrolli. Seepärast on meie töökorralduse reeglites öeldud, et tööandjal on õigus kontrollida töötelefoni otstarbekat kasutamist, neile on kehtestatud mõistliku suurusega limiidid, mis sõltuvad töö iseloomust ja ametiülesannetest. Limiidi ületamisel uuritakse järele, kas ülekulu on seotud tööülesannete täitmisega. Kui mitte, peetakse ülekulu töötaja palgast kinni. Kõnesid salvestatakse meil vaid klienditeeninduslikel eesmärkidel, mitte töötajate erakõnede tuvastamiseks.”

Ivo Tupits,
Jõhvi gümnaasiumi direktor:

„Meie ligi 700 õpilasega haridus-asutuses on telefonikõnede eristustest esmapilgul suhteliselt raske midagi põhjapanevat leida. Kui just tegemist pole eritasuliste numbrite või väljaspool tööaega tehtud kõnedega. Loomulikult vaatame iga paari kuu tagant väljavõtteid suurema tähelepanuga, kuid enamasti on tõdemuseks see, et tegemist on olnud tööalaste vestlustega.

Tänapäeval on ainsaks arvestatavaks suhtlusvahendiks ikkagi vaid mobiiltelefon ja oleme püüdnud olukorda lahendada nii, et hoiame oma üldkasutatavat mobiili kohas, mis on kontrollitav. Peame ka vihikut, mis näitab rohkem kui poolte kõnede võtjat ja kõne sisu. See tuleneb sügisest kehtima hakanud kohustusest selgitada juba esimesel päeval välja, mis on õpilase puudumise põhjus.

Salvestusi me ei tee, sest ette võib sageli tulla ka selliseid vestlusi, mida peab teadma vaid väga väike ring töötajaid. Ja üks asi veel: paljud klassijuhatajad teevad kindlasti päris suure hulga kõnesid oma isiklikult telefonilt, mille arved tasuvad ka vaikides ise.”

Karl-Erik Tender,
sotsiaalministeeriumi arendus- ja personaliosakonna arendusjuht:

„Ministeeriumi töötajad võivad töötelefonilt erakõnesid teha. Jälgime telefonikõnedele tehtud kulutusi. Kui ametikoha kõnesid tehakse rohkem, kui seda eeldab ametikoha profiil, siis esmalt vestleme töötajaga.

Tavapäraselt me era- ja töiseid kõnesid ei erista. Kui tegemist on näiteks lähetustega, mille kulud on suuremad, saab kõneeristuse abil töökõned kindlaks teha.Telefonikõnesid me ei salvesta.”

Isikuandmed on püha
•• Andmekaitse inspektsiooni (AKI) soovitus:

„Kui tööandja võtab välja kõne-eristuse, et selgitada välja kindlaksmääratud telefoniarve limiidi ületamise põhjus, ei ole vaja reeglina (v.a juhul, kui mobiiltelefoniga võetakse kõnesid vastu välismaal) uurida sissetulevaid kõnesid. Kõneeristuse uurimisel peaks piirduma võimalikult üldiste andmetega, nt valitud numbrite esinemissagedus, tavapärasemast pikad kõned (mille kohta saab siis töötajalt nõuda täiendavaid selgitusi. Lubamatu on lasta teisel töötajal telefonikataloogide abil kõneeristusest nähtuvaid telefoninumbreid tuvastada.“

Allikas: AKI juhend „Isikuandmete töötlemine töösuhetes”, abistav juhendmaterjal tööandjatele.

Vt: www.aki.ee

Küsimus: Kas töötaja võib töölt puududa üksikuid päevi? Haigused tulevad reedeti ,hommikul sõnum "olen haige,tööle ei tule". Kas selliste üksikute päevade kohta on õigus tööandajal paluda esitada arstitõendit, haiguslehte?

Vastus: Töötajal on õigus keelduda tööst haiguse korral, kuid selle kohta peab olema ka vormistatud ajutine töövõimetus ehk väljastatud haigusleht.

Tööandjal on kindlasti õigus nõuda haiguslehe esitamist. Ühtlasi on võimalik töökorralduse reeglites täpsustada, kuidas peab toimuma haigusest teavitamine ning kas on juhtusid, kui töötaja võib puududa töölt ilma haigusleheta. Tööandja ei pea aga ilma haigusleheta haiguspäevi või "tervisepäevi" võimaldama.

Äripäeva käsiraamatute foorumis vastas küsimusele advokaadibüroo LAWIN Lepik & Luhaäär.

Lemmi Kann

Agne Narusk

Motivatsioon on kõrgeim 20–30-aastastel, neist paljud on viie aasta pärast „tühjad”.

Kõrvalejäetuse tundest rohkem kummitab kaugtöö tegijat läbi-põlemise oht, sest eriti kodus töötajad kipuvad tegema ülipikki tööpäevi.

„Sageli suhtutakse sellesse tööviisi positiivselt: tööd on võimalik paremini planeerida, töö on efektiivsem. Aga kaugtöö tähendab sageli ka pikemaid tööpäevi, kodune elu ja töö sulavad kokku, see võib mõjutada suhteid partneri ja lastega,” kirjutab psühholoog ja nõustaja Tiina Kilkson säästva elu portaalis Bioneer.ee.

Kilkson juhib tähelepanu noorte tarmukate töötajate liigkiirele läbipõlemisele. „Saar Polli andmetel on 87 protsenti Eesti töötajaskonnast stressis vähemalt korra aastas. 14 protsenti on aga pidevas pingelises stressiseisundis,” toob ta näite. Nõustaja loetleb üles kandvad läbipõlemise põhjustajad. Esiteks, eelmainitule lisaks, saavutuspõhine enesehinnang. Teiseks asjaolu, et töö iseenesest muutub järjest komplitseeritumaks ning pingelisemaks, töötajad peavad toime tulema järjest suurema hulga faktide, huvide ja nõuetega. Kolmandaks: vähem vaba aega. „ Töö tähendab sissetulekut, sotsiaalseid kontakte ja positsiooni. Kartus töökohta kaotada tekitab stressi. Stressiga seotud haiguste tõttu on töövõimetuslehel peamiselt just naised,” kirjutab Kilkson. Üks huvitav seik veel: individualistidest eestlased ei tohiks rajada avatud kontoreid, kus puudub igasugune privaatsuse võimalus.

Läbipõlemise all peetakse silmas kurnatust. Läbipõlenule on omane füüsiline väsimus, une-probleemid, keskendumisraskused, emotsionaalne, sotsiaalne ja hingeline väsimus.

Kurnatussündroomiga on tegemist, kui füüsilised ja psüühilised sümptomid on kestnud vähemalt kaks nädalat ja energia ning vastupidavus on silmanähtavalt vähenenud, juhib Kilkson tähelepanu. Läbipõlemist võivad kiirendada konfliktid tööl ja vähene sotsiaalne toetus. On täheldatud, et kõrgema haridustasemega inimestel tuleb läbipõlemist ette sagedamini.

Naistel rohkem tööväsimust

•• Naisi tabab läbipõlemine sagedamini kui mehi.
•• Naised kannatavad enam emotsionaalse kurnatuse all.
•• Naiste üldine töökoormus on meeste omast suurem.
•• Unehäireid esineb naistel poole sagedamini kui meestel – ebapiisav süvauni on üheks läbipõlemise peamiseks põhjuseks.

Allikas: www.bioneer.ee