Üksikasjad

Avaldatud: 13 Oktoober 2010

• TÖÖTURUTEENUSTE JA -TOETUSTE SEADUS
• Eesti Ametiühingute Keskliit

Ametiühingute Keskliit peab võimalikuks tööturukoolituse osalist rahastamist töötuskindlustusvahenditest juhul, kui tööhõive aktiivmeetmete eelarve üle otsustamine jääb täielikult Eesti Töötukassa nõukogu pädevusse, laiendatakse töötuskindlustusmakse tasujate ringi ning muudetakse töötajatele ja tööandjatele kehtestatud maksemäärasid.

Ametiühingute Keskliidu esimehe Harri Taliga hinnangul ei ole kuidagi õigustatud valitsuse soov hakata otsustama ühepoolselt tööturukoolituste mahu üle. “Kui koolitusrahad tulevad töötukassast, peab nende täpsem jaotus ja kasutamise otsustamine jääma samuti töötukassa nõukogu ainuõiguseks,” ütles ta.

Ametiühingute hinnangul tuleb juhul, kui töötukassa vahendeid hakatakse kasutama koolituse otstarbel, laiendada töötuskindlustusmakse maksjate ringi. “Täna on töötuskindlustusmaksetest vabastatud juhatuste liikmed, keda meie hinnangul on kuni 50 000 inimest. Töötuskindlustusvahendite otstarbe laiendamise puhul on hädavajalik, et ka need inimesed hakkaksid panustama tööturuteenuste rahastamisse,” tõdes Taliga.

Teiseks ei ole ametiühingujuhi sõnul töötajate ja tööandjate maksemäärade tänane proportsioon enam põhjendatud, pidades silmas tööturukoolituse rahastamist kindlustusmaksest. “Töötajate kõrgema maksemäära ainus põhjendus oli see, et neile makstud kindlustushüvitised olid suuremad kui kulud tööandjate riskide hüvitamisele. Muutunud oludes peame õigeks ühtse kindlustusmakse määra kehtestamist töötajatele ja tööandjatele,” ütles keskliidu esimees.

Töötute koolitus on Taliga sõnul oluline ka tööandjatele, kelle tellimustele tuginedes ja kelle spetsiifilisi vajadusi arvestades töötukassa neid koolitusi korraldab. “Töötute seast võib tulla tuhandeid häid oskustöölisi ja kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste, kellest tööandjatel täna suur puudus on,” selgitas ta.

Üksikasjad

Avaldatud: 12 Oktoober 2010

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Helve Toomla, jurist

•• Töötan laevafirmas, minu töö näeb ette lähetusi Soome. Mulle selgitati, et tööaeg algab siis, kui alustan tööd Soomes ja sõitu sinna ja tagasi tööaja sisse ei arvestata, sest siis ma tööd ju ei tee. On see nii? Tööandja maksab päevaraha ja töötasu aja eest, mis mul Soomes reaalselt töö peale kulub.

Leian, et lähetusse sõidu aeg on tööaeg, kuna sihtkohta sõidu arvel ei ole tööandjal õigust pikendada tööaega, mille arvestamisel lähtutakse üldisest 8-tunnisest tööpäevast. Lähetusse sõit toimub tööandja korraldusel ja tema kontrolli all, see on töölepingust tuleneva kohustuse täitmine vähemalt kaheksa tunni piires täistööaja korral.

Sõit lähetuse sihtkohta võib kesta ka näiteks kolm ööpäeva ehk 72 tundi. Sellisel juhul ei saa kogu seda aega siiski tööajaks lugeda, vaid tuleks piirduda tavalise tööajaga ehk 24 töötunniga. Küsimusest ei selgu, kas küsija töötab meretöölepingu alusel laevapere liikmena. Kui nii, siis kehtib tema suhtes mereteenistuse seadus, mis sätestab tööaega mõneti erinevalt.

•• Läksin ettevõttesse tööle 2006. aasta 1. augustil ja lahkusin sealt omal soovil täpselt nelja aasta pärast ehk siis tänavu 1. augustil. Puhkust oli mul saada 28 kalendripäeva, see hüvitati rahas. Kuid puhkusearvestuse üleminek tööaastalt kalendriaastale andis mulle veel 21 päeva, kokku siis 49 kasutamata puhkusepäeva. Raamatupidaja kinnitas seda: nii 2006. kui ka 2007. aastast jäi puhkusepäevi alles. Kuidas oleks tööandja pidanud ümber käima minu kasutamata 21 puhkusepäevaga? Rahas seda ei hüvitatud, aga kas oleks pidanud? Kui oleks, siis kas saan seda tagantjärele nõuda ning mitu kuud peale töölepingu lõpetamist on vaidlustamiseks aega?

Puhkus on ette nähtud töötatud aja eest, see tuleb välja teenida. Arvestuse lihtsustamiseks või-dakse puhkust anda küll kogu kalendriaasta eest ja sageli nii, et aasta lõpuni seda välja teenitud pole. Sel juhul saadakse osa puhkusest avansina ehk laenuna. Ja nagu laen, tuleb see tagasi maksta – kas tööga või kui tööleping enne lõpeb, siis rahaga. Töölepinguseaduse (TLS) § 78 lg 3 kohaselt võib tööandja väljatöötamata puhkuse tasu (avansi) töölepingu lõpetamisel töötasust kinni pidada töötaja nõusolekuta. Võib-olla küsijaga nii tehtigi.

Möödunud aastal kehtivuse kaotanud puhkuseseaduse järgi anti puhkust tööaasta eest. Küsija tööaasta kestis 1. augustist kuni 31. juulini. Nii igal aastal kuni 30. juunini 2009. Kui küsija 2009. aastal puhkas 28 kalendripäeva, siis oli see arvatavasti antud veel tööaasta eest ja aasta lõpuks oli välja töötatud viie kuu puhkus. Lisades sellele tänavused seitse töökuud, saamegi hüvitamisele kuulunud 28 kalendripäeva 12 kuu eest.

Hüvitamisele ei kuulu kalendriaasta lõpuni jäänud kuud augustist detsembrini, mil inimene enam ei tööta.

Kui küsijal jäi varasematel tööaastatel osa puhkusepäevi kasutamata, siis pidanuks tööandja päevad hüvitama, aegunud need ei ole. Saamata jäänud puhkusehüvitise nõue tuleb töövaidluskomisjonile või kohtule esitada nelja kuu jooksul arvates lõpparve saamisest, mil selgus, et hüvitist on vähem saadud.

Üksikasjad

Avaldatud: 12 Oktoober 2010

• TÄISKASVANUTE KOOLITUSE SEADUS
• Eesti Päevaleht

Agne Narusk

Elukestvas õppes osalemise suurim pidur on huvi- ja motivatsioonipuudus.

Pole mingisugust vajadust õppida ei iseenda ega töö jaoks, koolipinki uuesti istuda pole vähimatki huvi ja üleüldse arvatakse end olevat liiga vana – need on kõige sagedasemad põhjused, miks täiskasvanueas enam ei õpita, kinnitas eelmisel nädalal avalikustatud tööturu-uuringu andmete analüüs.

Neile, kes sooviksid end täiendada, kuid ei saa seda teha, oli kõige sagedamini takistuseks koolituse/õppimise maksumus, perekondlikud kohustused ja õppeasutuse kaugus elukohast.

Huvi ja motivatsiooni puudumist ning vanust tõid takistusena sagedamini esile grupid, kes üleüldse osalevad täiskasvanuhariduses harvem: mehed, madala haridustasemega inimesed, üle 50-aastased ning madala kvalifikatsiooniga sinikraed. Oluliselt väiksem tõenäosus sattuda täiskasvanuharidusest osa saama on ka mitte-eestlastel.

Põhjused, miks õpitakse

Isiklike barjääride ületamiseks ei ole lihtsat ja ühest lahendust, nentis üks uuringu autoritest, Tartu ülikooli õppejõud Raul Eamets. Kokkuvõttes soovitavad autorid rohkem mõelda õpetamisele/õppimisele viisil, mis võimalikult palju erineks „koolipingis istumisest”. Näiteks Hollandis korraldavad põhikoolid oma kooli lapsevanematele kursusi (keeleõpe, matemaatika vms); Saksamaal võimaldatakse madala kvalifikatsiooniga inimestele kutse omandamist moodulõppe kaudu.

Täiskasvanuhariduses osalemist iseloomustab Eestis eba-võrdsus, seda saab väita ka teiste riikide kogemustele tuginedes, nentisid autorid.

Tasemeõpingutes (täiskasvanute gümnaasium, kutse- ja kõrgkoolid, ülikool) osalemise põhjused olid pigem isiklikud kui otseselt tööga seotud. Õppureid kannustas soov saada kätte „paber” ja arendada end huvipakkuval erialal. Seevastu koolitustel osalemise põhjused olid valdavalt tööalased, selgelt domineeris soov teha oma tööd paremini ja parandada karjääriväljavaateid. Sellest tulenevalt on suurem ka tööandja toetus, vastupidiselt tasemeõpingutele. Kui koolituste puhul on tavaline töötajale vaba aja andmine, kursuse või õppevahendi eest maksmine, siis tasemeõppijad sellest osa ei saa.

Eurostati andmetel täiendas end 2009. aastal 9,3 protsenti 25–64-aastastest eurooplastest, Eestis oli see näitaja 10,6 protsenti. Veel 2007. aastal oli Eestis elukestvas õppes osalejaid Euroopa keskmisest oluliselt vähem. Andmed on kättesaadavad 33 riigi kohta, nende seas on Eesti 12. kohal.

Uuring

Paindlik tööturg
Uuring tõi esile:

•• Eestis on kulutused aktiivsetele tööpoliitika meetmetele väikseimad Euroopa Liidus mõõdetuna nii osakaaluna SKT-st kui ka ühe töötu kohta. Samal ajal ollakse tööturu paindlikkuselt Euroopa esimeste seas.

•• Töötuskindlustus on aidanud küll vaesusriski vähendada, kuid madal 1000-kroonine töötutoetus seda ei suuda. Suhtelise vaesusriski vähendamine sotsiaaltoetustega on Eestis üks EL-i väikseimad.

•• Projektid „Aktiivne tööturupoliitika ja elukestva õppe roll turvalise paindlikkuse kujundamisel Eestis” ja „Paindlikkus ja turvalisus Eesti tööturul”, Tallinn, Tartu 2010

•• Läbiviijad TÜ sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE ja poliituuringute keskus Praxis; tellija Eesti ametiühingute keskliit

•• Kokkuvõtte leiab aadressilt: www.eakl.ee

Üksikasjad

Avaldatud: 12 Oktoober 2010

• Postimees

Läbipõlemise sündroomist taastumine ei toimu üleöö, kuid piisava sihikindluse, püsivuse ja kannatlikkuse abil on see võimalik.

Elutreener Sonia Gallagher'i sõnul tuleks tööl läbipõlemist vältida, kuna enesehinnang, töösse ja ellu üldisemalt suhtumine peegeldub igapäevastes suhetes lähedastega, kirjutas selfgrowth.com.

Järgnevalt on välja toodud Gallagher'i soovitatud sammud, kuidas tööl läbipõlemist ennetada ning sellest taastuda.

Muuda vaatenurka

Tuleks järgi mõelda, kas elu koosneb tööst või on see vaid üks osa elamisest. Sea piirid ja tee kindlaks, et näed tööd ja enese isikut eraldiseisvana. Vastasel juhul koguneb tühjuse tunne ja rahulolematus, mis näitab, et töö kontrollib inimest.

Sea piirid

Töökohustusi ei tohiks kindlasti koju kaasa võtta või vähemalt tuleks antud kommet piirata ühele päevale nädalas või kuus. Pane paika kindlad ajad nädalas, mil iseenda jaoks vähemalt paar minutit võtta. Tuleks leida võimalusi, et kodus viibides perega koosolemisele keskenduda.

Lühike jalutuskäik

Juba paariks minutiks kontorist lahkumine ja jalutamine aitab pausi ajal pea selgeks saada. Keskkonnavahetus aitab puhkepause sisustada ja enegiat taastada.

Lõunata väljaspool kontorit

Tuleks vältida kontorilaua taga lõunatamist. Vähemalt pooleks tunniks tööpostilt lahkumine aitab keskendumisvõimet taastada ning vähendab ärevust. Lahku kontorist kasvõi paariks minutiks ja suhtle inimestega.

Sea prioriteedid ümber

Ohjad tuleks enda kätte haarata ja elu soovitud sihtpunkti suunas juhtida. Kui endale või perele pühendatud aeg jääb napiks, peaks muudatusi tegema ülesanneteloendis, et tekiks rohkem vaba aega. Kustutada tuleks tegemiste nimekirjast kõik, mis lõppeesmärkidele kaasa ei aita.

Inimene võtab endale liiga palju kohustusi, mis põhieesmärkidele mingit mõju ei avalda. Ülesannete tähtsuse järjekorda seadmine aitab näha, millele kulub kõige rohkem aega. Sealt edasi on lihtsam leida alternatiivseid viise nende kohustuste täitmiseks ning võimalusel nende delegeerimiseks. Samuti peaks muutuma selgemaks, millised tegevused ettevõtte või tööandja jaoks kõige tulemuslikumad on.

Lihtsusta enda elu

Mida rohkem omada, seda enam tuleb asjade eest tasumise nimel tööd teha ning nende üles leidmiseks aega kulutada. Seega peaks vabanema kõigist tarbetutest esemetest. Samuti tuleks vältida negatiivseid suhteid, mis võtavad liialt energiat. Loo kodus ja tööl võimalikult palju lihtsustavaid süsteeme.

Õpi keelduma

Oluline on vältida kohustuste ja ülesannete võtmist, mis tegelikult on määratud kellelegi teisele. Kolleegidega peaks paika panema piirid. Prioriteete ümber seades tuleb ka arusaamine, mis ülesanded on tähtsad ja mis raiskavad aega. Antud infot teades tuleks keelduda kõigest, mis takistab tööelu tasakaalu.

Paidlik töögraafik

Läbipõlemise sündroomi vältimiseks võiks proovida mõned päevad kuus kodus töötamist. Tänu tehnoloogiale, mis võimaldab kodus elektronposti laekuvaid kirju kontrollida, telefonile vastata ja kontoriga ühenduses olla, saab paljude ametite puhul väljaspool kontorit töötamist endale lubada.

Kodus töötamine suurendab vabade tundide arvu päevas, kuid unustada ei tohiks kindlate töötundide määramist ja nendes püsimist.

Väike puhkus

Isegi kui tegemist on päevaga pargis, on väikene puhkus endale ja perele aeg-ajalt vajalik. Kasutades loomingulisust, võib leida soodsaid ajaveetmise võimalusi ning kogeda elu pakutavaid rõõme.

Naera rohkem

Naer maandab väga tõhusalt stressi. Seega tuleks vaadata komöödiafilme ja -seriaale ning veeta aega koos inimestega, kes mõjuvad inspireerivalt ja levitavad õnnepisikut.

Tasakaal tööelus on isikliku ja ametialase edu võtmeks. Samas on sobivad töötingimused individuaalsed ning muutuvad vastavalt eluetapile.

Toimetas Heleriin Adelbert