Artiklid
- Üksikasjad
Statistika näitab, et just esimesel tööaastal juhtub kõige rohkem õnnetusi - noortel pole esialgu kogemusi ja neil puudub ohutaju, samas on suur soov ennast tõestada ja pingutada.
Tööinspektsiooni töösuhete osakonna juhataja Meeli Miidla-Vanatalu sõnul ei tohiks noori tööle võttes omapäi jätta.
Töötamise eelduseks peaks olema töölepingu sõlmimine, see aitab hilisemaid pahandusi ära hoida.
Pahatihti juhtub aga, et tööle minnakse sõbra vahendusel põhimõttel, et «teeme natuke midagi ja raha lubati ka».
Tehaksegi, aga kui tuleb aeg palka saada, selgub, et seda pole kellegi käest küsida. Miidla-Vanatalu sõnul kerkib siis küsimus, kes korraldas ja kes vastutab, ning sageli on seda tagantjärele raske leida.
«On kaks eri asja, kas laps läheb vabal tahtel korraks naabrile abiks, nii et ta võib soovi korral ära tulla. Või on töö korraldatud nii, et on teada, et plats tuleb maasikatest tühjaks korjata kindlaks ajaks ning saagi eest, mis maha müüakse, saab keegi tulu. Siis võib rääkida juba töösuhtest ja tuleks sõlmida tööleping,» selgitab ametnik.
Korrektne tööleping
Lepinguid, mille alusel tööd tehakse, on erinevaid, kuid seadusega kehtestatud tööaja piirangutest tuleb igal juhul kinni pidada, olgu siis tegu töölepingu, töövõtu- või käsunduslepinguga.
Kuni 14-aastase tööaeg ei tohi kesta üle nelja tunni päevas, vanematel alaealistel kuni kuus tundi.
Lisaks on alla 14-aastastel keelatud käsitsi tõsta või vedada raskusi. See tähendab, et nad ei tohi näiteks maasikakaste tõsta, kuna sellega võidakse kahjustada tervist.
«Keegi ei keela lastel töötegemist ära, aga on oluline vahe, kas laps teeb tööd oma kodus või osutab kellelegi teenust ehk täidab tellimust. Kui ma kodus lubangi lapse muruniidukiga tööle, siis ma ju jälgin teda kogu aeg. Aga kuidas saab panna alaealise trimmeriga töötama, kui on teada, kui ohtlik see on, eriti kui ei kanta õigeid jalatseid ja ohutusprille?» küsib Miidla-Vanatalu.
Eraldi probleem on alaealistega sõlmitud töövõtu- ja käsunduslepingud, mis ei taga samu õigusi kui tööleping. Nende puhul pole tagatud ka töötasu alammäär.
Tänapäeva vajaduste ja võimaluste juures on lapsel suur soov veidi taskuraha teenida ja ollakse nõus kõigega.
Teda ei huvita, kas ja milline tööleping temaga sõlmitakse. Siin tulebki mängu lapsevanem, kes on lausa seaduse järgi kohustatud oma lapse eest seisma.
Tema vastutab oma lapse eest kuni täisealiseks saamiseni ja peab teadma, mida ja millistel tingimustel laps parasjagu teeb.
Töövõtu- ja käsundusleping sõlmitakse mingi teenuse osutamiseks. Kuidas aga üldse saab alaealisega sõlmida lepingut teenuse osutamiseks? Valida ega alkoholi osta ta ju ei tohi.
Miidla-Vanatalu sõnul sõlmivadki tööandjad selliseid lepinguid, et vabaneda vastutusest. Järelikult vastutab ka töökeskkonna eest sel juhul lapsevanem üksinda.
Lausa kummaliselt töötavad suvel paljud jäätisemüüjad. Oleme kõik näinud, kuidas väikesed lapsed rannas kuuma päikese käes jäätisekastidega ringi jooksevad.
Tööinspektsioon on välja selgitanud, et enamasti on tööandjaks lapsevanem, kes hommikul oma võsukesele kasti jäätist välja ostab. Laps müüb jäätise teatud vaheltkasuga edasi ja teenib nii oma taskuraha. Sel juhul andis töövahendi ja kauba ning saatis lapse tööle lapsevanem, mitte keegi teine.
Vahel saadetakse raha eest tööle isegi üheksa-kümne aasta vanused. Tööinspektsioon seda õigeks ei pea, eriti kui nad müüvad midagi sularaha eest, sest siis on nad eriti ohustatud.
Miidla-Vanatalu arvates on noorel paras aeg tööle asuda 15-aastaselt, kuid palju sõltub konkreetsest noorest ja töö iseloomust.
Kõige tõsisem teema on tööõnnetused. Kui varasematel aastatel registreeris tööinspektsioon üheksa kuni kümme alaealistega juhtunud õnnetust aastas, siis mullu oli neid kaks korda rohkem ehk 19. Osaliselt on see tingitud teadlikkuse kasvust – tööandjad sõlmivad nüüd noortega rohkem töölepinguid ja sel juhul on neil kohustus õnnetustest teatada.
Tegelikult on see Miidla-Vanatalu sõnul jäämäe tipp, sest arvesse pole võetud muude lepingutega või hoopis mustalt ehk ümbrikupalga eest töötavaid alaealisi, keda on ka üksjagu.
Lapsed ei tohi teha liiga rasket tööd, neil peavad olema korralikud töörõivad ja nad peavad saama tööpäeva jooksul piisavalt puhata, töötagu nad siis mistahes lepinguga või ilma, kodus või võõra juures, paneb ta südamele. Vastutab selle eest igal juhul lapsevanem.
Malevasse palju soovijaid
Üks turvalisemaid kohti, kuhu laps suveks tööleiba maitsma saata, on õpilasmalev, kinnitab selle juht Maarja Saavik.
Tänavu saab malevas tööd tuhatkond noort; soovijaid, kes oma ankeedi saatsid, oli 2500. Põhilised tööd, mida tehakse, on heakorratööd, kauba väljapanemine kauplustes, tubade koristamine majutusasutustes ja toidu pakkumine Statoili teenindusjaamades.
Saaviku sõnul sõlmitakse kõigi malevlastega korrektne tööleping, tööandja teavitab tööohutusreeglitest ja juhendab noori töö käigus.
«Anname töid, mis lastele jõukohased ja lubatud, ning järgime kõiki seadusi,» lubab ta.
Nädala pärast ehk 9. juunil alustavad esimesed rühmad ja siis toimub malevasuve pidulik avamine. Vahetus kestab linnarühmades kaks ja maal kolm nädalat ning lapsed saavad töö eest palka.
Tööõnnetused
• Eelmisel aastal kukkus maja katuse värvimisel 17-aastane Jaan (nimi muudetud) umbes 2,5 m kõrguselt alla peaga vastu kivi.
• Majaomaniku seletuse järgi oli ta katuse värvimise vajadusest rääkinud oma naabrimehe Antsuga. Mingit lepingut selleks tööks ei sõlmitud. Ants läkski katust värvima ja talle tuli abiks sõber Jaan. Kumbki katusel olnud meestest tööohutusnõudeid ei järginud ja tagajärjeks oli raske õnnetus.
• 2011. aastal sai 17-aastane noormees surma kaevetöödel tekkinud pinnasevaringus, sest eiras tööohutusnõudeid.
• 2010. aasta suvel vigastas 16-aastane tüdruk ennast õnnetult kõplaga, sest oli jätnud kõpla teraga ülespoole – tagajärjeks raske vigastus.
• Samal aastal juhtus tööõnnetus õpilasmalevas kivide korjamisel, kui üks malevlane tõstis kive kopa sisse ja teise malevlase visatud kivi veeres talle sõrme peale – tagajärjeks luumurd.
• 2010. aastal sai vigastada 15-aastane tüdruk, kes muru niites sõitis niidukiga oma varvastest üle.
Allikas: tööinspektsioon
Tarbija24»Töö
Autor:
Sirje Niitra
- Üksikasjad
Teele Tammeorg
Võrdõigusvoliniku poole pöördutakse järjest rohkem, põhimure on lapse kõrvalt tööle tulek.
Soolise võrdõiguslikkuse seaduse jõustumisest möödus tänavu kümme aastat, ent naiste ja meeste võimaluste vahel haigutab endiselt kuristik, mis ei taha kuidagi kahaneda. „Kui vaadata erinevaid meeste ja naiste heaolu näitajaid, siis tõesti suurte näitajate puhul me ei saa öelda, et on olnud edasiminekut – et sooline palgalõhe mingitel aastatel kahaneb, et tervisenäitajad paranevad ja lõhe seal väheneb,” nentis võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper. „Selliseid asju tõesti välja tuua ei saa.”
Loe edasi ja saad teada, kuidas hakatakse häbimärgistama tööandjaid, kes soolist diskrimineerimist harrastavad.
Artikkel jätkub ...
Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.
- Üksikasjad
«Töötaja arvuti varastati autost. Tööandja soovib kaotatud arvuti eest töötajalt nõuda summa, mis võrdub arvuti jääkväärtusega. Arvuti on kaks aastat vana ning hetke jääkväärtus on turuhinnast ligi kaks korda suurem. Samas on lepingus kirjas, et kui vara kaob või saab kahjustada, kannab Töötaja vastava kahju eest materiaalset vastutust vastavalt kehtivale seadusandlusele. Kas tööandja tegutseb ikka seadustega kooskõlas?» küsib lugeja.
Vastab jurist Tanel Melk advokaadibüroost LMP.
Selleks, et töötaja vastu kahjunõue esitada, tuleb tuvastada töötaja poolt töökohustuste rikkumine ja rikkumise ulatus.
Kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks.
Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra.
Seega suure tõenäosusega töötaja 100% arvuti väärtusest (sh jääkväärtusest) hüvitama ei pea, kuid konkreetsema vastuse andmine eeldab asjaoludega põhjalikumat tutvumist.
Loe lisaks nõuandeid samal teemal või küsi tasuta nõu vastused.ee lehel.
- Üksikasjad
Kelli Seiton
Valitsus kiitis eile avalikkuses kirgi kütva töövõimetoetuse seaduse eelnõu heaks ja saatis edasi riigikokku. Valdkonna inimesed aga leiavad, et 180 miljonit eurot Euroopa fondide raha kulutatakse valele asjale. Juhime tähelepanu reformi neljale kriitikat saanud aspektile.
Hindav riik?
Üks töövõimereformi küsitav aspekt on see, kuidas töövõimet hindama hakatakse. Sotsiaalkindlustusameti asemel tehakse seda nüüd töötukassas, kus töövõime hinnang kujuneb kahe hindamise koostöös. Esiteks paneb arst inimese terviseandmed kokku hinnatava täidetud ankeediga, kus too ise oma töövõimet hindab. Näiteks peab ankeedis määrama oma võimet tõsta ja liigutada pooleliitrist vedelikuga täidetud anumat. Kui saadud infost ei piisa, võib arst inimese ka visiidile kutsuda. Sotsiaalministeeriumi asekantsleri Rait Kuuse sõnul võiks visiiti vajada umbes 20% inimesi. Arsti hinnang läheb töötukassa juhtumikorraldajale, kes inimesega lõpuks ka näost näkku kohtub, saadud andmete ja vestluse põhjal lõpliku töövõime määrab ning edasisi tegevusi planeerib. „Täna määratakse inimesele protsent ja keegi ei vaata, mis edasi saab,” märkis Kuuse.
Loe edasi, kuidas töövõimet hindama hakatakse ja milline on kriitika reformile.
Artikkel jätkub ...
Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.
- Üksikasjad
Terhi Pääskylä-Malmström
Eestlased ei lähe põhjanaabri juurde kriminaalset elu elama või sotsiaaltoetusi nautima
Just sel kuul on Soome meedias aktiivselt polemiseeritud võõrtööliste, eelkõige eestlaste teemal. Kõigepealt kritiseeris põlissoomlaste partei eurokandidaat Jussi Halla-aho sotsiaaltoetusi, mida makstakse Soome riigikassast Soomes töötavatele eestlastele ja nende Eestis elavatele peredele. Sõna võttis ka partei esimees Timo Soini, kes küll rõhutas töötingimuste ja palkade võrdsusele soomlaste omadega, kuigi arvas, et erisoodustusi ei peaks saama need, kes nende rahastamises ei osale. President Toomas Hendrik Ilves kaitses oma kaasmaalasi ja tuletas meelde, et võõrtöölisedki maksavad Soomes makse.
Vestlesin sel teemal Helsingist pärit eesti keele tõlgi Mikko Haapaneniga, kes tunneb põhjanaabri juures tööl käivate eestlaste eluolu läbi ja lõhki. Tema töögraafik täitub nii arsti vastuvõttudest ja argistest kohtumistest tööhõiveameti esindajatega kui ka raskemat sorti kohtu- ja kriminaalasjadest. Sõltumata kurbadestki inimsaatustest, millega Haapanen oma tööl kokku puutub, on ta veendunud, et eestlased ei lähe põhjanaabri juurde kriminaalset elu elama või sotsiaaltoetusi nautima, vaid omakasupüüdmatult rasket tööd rabama.
Enamasti ei tea Soome saabujad neile kuuluvast abirahast midagi. Tegelikkuses võib neil olla õigus sadadele eurodele kuus näiteks Eestis elavatele järeltulijatele makstavate lastetoetuste näol. Võõras riigis sotsiaaltoetuse taotlemine on siiski paras pähkel ja Haapaneni sõnul vajab üks tavaline võõrtööline alguses abikätt ka lihtsamateski asjades.
Näiteks elukoha registreerimine on Soomes üpris keeruline, pealegi ei pruugi ametnikud igat ühismajutust elamiskõlbulikuks pidada. Ka pangakonto avamisega kaasnevad tihti üllatavad probleemid: pank võib nõuda näiteks töö- ja palgatõendeid või Soome ID-kaarti, mis on päris kallis ja ei kehti isegi reisidokumendina. Ehkki palka võib tänapäeval maksta ka välismaa kontole, vajatakse Soome kontot ikka veebipanga paroolide kättesaamiseks. Nendeta ei õnnestu asjaajamine näiteks Kela ehk pensioniameti e-teeninduses.
Ametlike andmete järgi elab Soomes umbes 40 000 eestlast, aga tegelikkuses võib neid olla juba pea 100 000. Mis saab, kui nad kõik hakkavad Soome riigi käest sotsiaaltoetusi nõudma? Kas põlissoomlastel on siiski õigus? Kas eestlastest võõrtöölised teevad Soome vaeseks?
Haapanen siiski nii ei arva: „Kui maksud makstakse Soome, ei näe ma mingit põhjust, miks riik peaks meile suureks abiks olevate võõrtööliste toetusi eirama. Soomele on siin töötavatest eestlastest nii palju kasu, et ega me kahjumisse ei jää.”
Ühest suvalisest ehitusest möödudes on temaga lihtne nõustuda: kuidas meie majad küll eestlasteta kerkiksid? Ja kes mind eestlastest bussijuhtide asemel küll kesklinnast koju sõidutaks?
Töökohta kaotada ei taha
Enamikul Soomes elavatel ja töötavatel eestlastel läheb hästi ning nad saavad palka nagu kord ja kohus. Probleemide puhul ei teata siiski tingimata, kuidas ja kelle poole pöörduda. Üldjuhul oskavad eestlased küll ametiühingutega liituda, aga kui tööl tekivad lahkarvamused, ei tihka nad ühinguga ühendust võtta. Kardetakse, et jäädakse tööst ilma, sest ka uusi tulijaid on jalaga segada.
Kui oma õiguste eest võitlevale töötajale kinga antakse ja ta asemele kohe uus eestlane palgatakse, on tegemist diskrimineerimisega, ning viimasel ajal on esimesed vaprad eestlased tööl toimunust Soome politseid teavitanud. Siiski on tavaline, et probleemolukorras n-ö lihtsalt kannatatakse ära. Peaasi, et palk laekub. Pealegi pole uut töökohta lihtne leida. Suur osa võõrtöölisi tuleb Soome tuttavate kaudu, aga kui on vaja uut töökohta, ollakse hädas.
Paljud sinisilmsed tulijad jätavad ka vajaliku taustauuringu tegemata arvates, et Soome tööandjaga on nagunii kõik korras. Soome firmad on väga osavad manipuleerijad. Näiteks koristusala ettevõtted pakuvad Haapaneni sõnul tihti osaajalist nn null-lepingut, mille alusel on lubatud ka täiesti töökohustusteta nädalad.
Tavaline on panna ka 20 aastat koristajana töötanud inimene praktikandi koha pealt alustama. Seetõttu on palgakulu miinimumis, kuigi töökohustused staažika töötaja omadest ei erine. Kaval, kas pole?
Eestlased omavahel ei suhtle, kui nad just väga lähedased pole. Kaasmaalast ei hakata ka probleemolukorras kaitsma, sest kardetakse tööandja sanktsioone.
Siin ongi näha Soome ja Eesti töökultuuride vist kõige suurem erinevus: seal, kus eestlased ülemuste ees kummardavad ning isegi keset puhkust nurisemata tööle naasevad, avaldavad soomlased probleemide tekkides ühiselt kõva häälega meelt ja hakkavad vajadusel streikima. Aga miks ka mitte? Soome seadus kaitseb eelkõige töötajat.
Soomlased jäävad tööta?
Põlissoomlaste Halla-aho kritiseeris oma sõnavõtus ka üldisemalt piiri tagant tulevat odavtööjõudu, mis viivat soomlaste töötuseni. Ilmselt ei teadnud ta, et väikesepalgalistel aladel pole Soomes piisavalt tööjõudu. „Soomlastest koristajaid lihtsalt pole,” märgib ka Mikko Haapanen. „Pealegi on meil miljon üle 65-aastast, kes vananevad ja vajavad hooldusõdede abi.”
Olukord on ideaalist siiski kaugel. Soomlastele on siin töötavatest eestlastest ilmselgelt kasu, aga mis saab eestlastest endist ja nende kodumaast?
Senikaua on lugeda kurbi lugusid ka eraldi elavatest rikutud peredest, kus isa, ema või mõlemad teenivad elatist teisel pool Soome lahte. Väikesele lapsele piisab mõnest nädalast, et vanematest võõranduda.
Siiski, nagu Mikko Haapanen rõhutab, elatakse Soomes üldiselt rahulolevalt, seaduskuulekalt ja tagasihoidlikult. Suur osa teenitud palgast saadetakse Eestisse ja kui seadusest kõrvale kaldutakse, on tegemist peaasjalikult kergete kuritegudega.
Kõigest hoolimata on eestlaste maine visa püsima. Soome meediat huvitavad peamiselt lõunanaabri passiga roolijoodikud ja kullapoe röövijad. Kui soomlase keldriuks ühel hommikul irvitab, on kahtlus kerge tulema: nähti ju kõrvaltänaval eile Eesti numbrimärgiga autot. Haapaneni austus eestlaste vastu on siiski vankumatu: „Ma tõesti imetlen meie vennasrahvast. Neil on meeletu töömotivatsioon ja nad on tõelised ellujääjad, kes ei anna alla isegi siis, kui asjad hakkavad kiiva kiskuma. Ikka aetakse kõik korda ja alustatakse otsast peale.”
Raske on temaga mitte nõustuda.
Lehekülg 1075 / 1652
- Sa oled siin:
-
Pealeht
- Palk.ee