Üksikasjad

Avaldatud: 30 märts 2015

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Karjääri huvides ei tasuks tööl öelda neid kuut fraasi, kui on soov olla töökaaslaste silmis jätkuvalt tõsiseltvõetav inimene.

Nende lausetega pisendad end töökaaslaste silmis, muudad oma jutu sisu vähem oluliseks ning võid ka oma karjääri ohtu seada, kirjutab Business Insider. Laused on pannud kirja raamatu «The Power of Positive Confrontation» autor Barbara Pachet.

Kas ma võin midagi küsida?

Lihtsalt küsi, ära palu selleks luba.

Palun vabandust, et sind tülitan.

Kas sa tõesti arvad, et tülitad mind? Selle asemel võid lihtsalt küsida, kas mul on veidi aega.

Ma loodan, et sul on natuke aega.

Selle väite asemel tasuks samuti küsida, kas mul on veidi aega.

Aitäh, et mind kuulasid.

Pärast ettekande lõppu võib öelda aitäh, sest sel juhul teavad kuulajad, et ettekanne sai nüüd läbi. Pärast jutuajamist pole vaja inimesi kuulamise eest tänada. Su kommentaarid ja arvamused olid ju seda aega väärt.

Ma olen sinuga aus.

Kas sa muidu ei olegi aus? Seda fraasi ei ole mõtet kasutada.

Ma lihtsalt mõtlesin ...

See fraas annab märku, et tahaksid midagi küsida. Selle alguse asemel võidki kohe küsida.

Tarbija»Töö
Toimetaja: PM Tarbija

Üksikasjad

Avaldatud: 30 märts 2015

• Postimees
• VÕRDSE KOHTLEMISE SEADUS

Valitsus saatis laiali sotsiaalkaitseminister Helmen Küti allkirjastatud eelnõu, mille kohaselt peaksid tööandjad hakkama koguma töötajate kohta soopõhiseid andmeid, et suurendada soolist võrdõiguslikkust töökohtades.

Tööandjad peaksid hakkama selliseid andmeid koguma eesmärgil, et asjaomased institutsioonid, kelleks võivad olla näiteks ametiühingud, õiguskantsler, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik jt, saaksid vajadusel jälgida ja hinnata, kas ja kuidas järgitakse võrdse kohtlemise põhimõtet töösuhtes.

Tööandjad peaksid hakkama soopõhiselt koguma järgmisi andmeid:

1. Personali koosseis organisatsiooni eri tasanditel ja ametigruppides vastavalt organisatsioonis kasutatavatele ametite rühmitamise alustele.

2. Liikumine ametikohtade vahel organisatsiooni piires.

3. Koolitustel osalemine.

4. Töötajate kasutatud puhkusepäevade arv puhkuseliikide lõikes ehk põhipuhkus, isapuhkus, lapsehoolduspuhkus, lapsepuhkus, õppepuhkus.

5. Tööaeg täistööaja ja osalise tööaja, ületundide arvu, öisel ajal ning nädalavahetusel töötatud tundide arvu, samuti valveaja tundide arvu lõikes.

6. Keskmine palk või töötasu nende erinevate osade lõikes

7. Töötajatele antud individuaalsed muud tasud, toetused, hüvitised ja soodustused nende liikide lõikes.

8. Tööandja peab koguma isikustamata andmeid ka eelmisel majandusaastal tööle kandideerinud ja tööle võetud naiste ja meeste kohta nende arvu ja osakaalu osas eri tasandi ametikohtade lõikes.

Eelnõu järgi peaksid tööandjad säilitama neid andmeid viis aastat, et asjaomased institutsioonid saaksid mõistliku aja jooksul ülevaate soolise võrdõiguslikkuse olukorrast organisatsioonis, jälgida ning hinnata naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist töösuhetes.

Määrus peaks jõustuma 1. jaanuaril 2016.

Toimetaja: Piret Lakson
reporter

Üksikasjad

Avaldatud: 30 märts 2015

• TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS
• Postimees

«Tööd tehes puutun enamuse tööajast kokku ohtlike kemikaalidega. Tööandja on küll väljastanud kaitsemaski, kuid ma pole kindel, kas see kaitseb piisavalt minu tervist. Kas kaitsemaskist üksi piisab ohtlike kemikaalidega töötamisel?» küsib lugeja.

Vastab tööinspektsiooni töökeskkonna nõustamise osakonna juhataja Rein Reisberg.

Ohtlike kemikaalide kasutamisel on oluline teada nii kasutatava kemikaali omadusi kui selle kemikaali sisaldust töökeskkonna õhus. Kemikaali omaduste kohta saab esialgse teabe kemikaali pakendilt ja põhjalikuma ohutuskaardilt.

Ohutuskaardil on kirjas, millistes tingimustes võib kemikaali kasutada, milliseid isikukaitsevahendeid tuleb kasutada ning millised on esmaabimeetmed. Tööandja peab tagama, et töötajad on teadlikud tööl kasutatavate ohtlike kemikaalide ohutuskaardi andmetest.

Ohtliku kemikaali sisaldus töökeskkonna õhus selgitatakse välja riskianalüüsi käigus. Kuna tegemist on töötajate tervisekahjustuste ennetamiseks oluliste mõõdistamistega, võib neid läbi viia akrediteeritud või erialase kompetentsuse kinnitust omav mõõtelabori.

Heas riskianalüüsis on iga ohtliku kemikaali kohta kirjas nii mõõdistamistulemused kui ka lubatud piirnormid. Ohtlike kemikaalide piirnormid on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 18. septembri 2001. a määrusega nr 293 «Töökeskkonna keemiliste ohutegurite piirnormid». Riskianalüüsi tulemusi tuleb töötajatele tutvustada.

Teades riskianalüüsi tulemusi ja määruses kehtestatud piirnormi saab hinnata, kas töötamisel on vaja kasutada isikukaitsevahendeid. Isikukaitsevahendi valikul tuleb lähtuda ohutuskaardist ja mõõtmistulemustest.

Tihti arvatakse, et ostan kõige odavama, see ju ka töötajate kaitseks mõeldud. Kuid see ei pruugi sobida konkreetse kemikaali ja töökeskkonna jaoks. Samuti ei pruugi sobida ka kõige kallim. See võib olla küll hea mingi kemikaali kasutamisel aga ei kaitse mistahes kemikaali eest.

Seega tuleb osta just konkreetsete töötingimuste jaoks sobiv hingamisteede isikukaitsevahend. Mõnel juhul võib selleks olla tolmumask, kuid mõnikord on ainsaks võimaluseks värske õhu juurdevoolu tagavad isikukaitsevahendid.

Tarbija Toimetaja: Siiri Liiva
reporter

Üksikasjad

Avaldatud: 29 märts 2015

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Postimees

Eesti inimestel on kõige enam juriidilisi vaidlusi tarbijaõiguste ja töösuhete alal ning haritumad inimesed seisavad rohkem oma õiguste eest.

Kõige enam ehk 19 protsenti Eesti inimestest on viimase kolme aasta jooksul pidanud juriidilisi vaidlusi tarbijaõiguste ja 18 protsenti töösuhete alal, selgus mullu uuringufirma Faktum & Ariko poolt tehtud õigusabi kättesaadavuse uuringust. Õiguslikke probleeme kodu ja sõidukitega seotud küsimustes on olnud 13 protsendil vastanutest. Kindlustusseltsidega on vaielnud vaid kaheksa ning õnnetustega seotud õiguslikke probleeme lahendanud üksnes viis protsenti eestimaalastest.

Tarbijaõigustega seotud küsimustes on sagedamini probleeme naistel (21% vs 18%) ning 18- kuni 29-aastastel. Mida kõrgem on haridustase, seda sagedamini on vastanul neid vaidlusi ette tulnud. Sissetulekute võrdluses selgus uuringust, et pea veerandil 201- kuni 400-eurose sissetulekuga vastajatel on viimase kolme aasta jooksul olnud tarbijavaidlusi. Kõige vähem (11%) on selle temaatikaga kokku puutunud jõukamad, 1001- kuni 1500-eurose sissetulekuga vastajad.

Töövaidlusi on uuringu andmetel kõige enam pidanud nooremad ehk iga viies 18- kuni 29-aastastest. Taaskord kehtib muster, et mida kõrgem on vastaja haridus, seda sagedamini on tal viimase ette tulnud vaidlusi töösuhetele alal. Selles valdkonnas on olnud erimeelsusi kolmandikul kuni 200-eurose sissetulekuga ning 41 protsendil üle 1500-eurose sissetulekuga vastanutest. Kuna nii kõrget kuupalka teenivad inimesed on sageli juhipositsioonil, siis tuleb neil ilmselt vaielda oma alluvatega. Madalpalgalistel vastanutel võivad vaidluspartneriteks olla nende endi ülemused.

Koduga seotud vaidlusi on veidi rohkem pidanud lahendama naised, üle 1500 euro kuus teenivad inimesed (17%) ning taaskord nooremad, 18- kuni 29-aastased vastanud (19%). Viimased tegelevad tõenäoliselt sagedamini elukoha vahetamise, üürimise või soetamisega, mistõttu vastanute vanuse kasvades kodudega seotud vaidluste hulk ka väheneb.

Sõidukiga seotud vaidlusi on rohkem olnud meestel (17% vs 8%), 18- kuni 29-aastastel noortel (21%) ning kõrgema palga saajatel. Mida kõrgem on vastaja haridus, seda tihedamini on ta sõidukiga seotud küsimustes kokku puutunud juriidiliste probleemidega.

Kindlustusseltsidega on pidanud kõige rohkem juriidilisi vaidlusi mehed (9% vs 5%), kõrgema haridusega vastanud (12%) ning kõige suurema sissetuleku teenijad (21%), kelle kuupalk on üle 1500 euro. Seevastu madalama palga saajatest (kuupalk kuni 200 eurot) on viimase kolme aasta jooksul kindlustusseltsidega õiguslikke probleeme olnud vaid 1%-l.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et pea kõigis valdkondades kõige enam on vaidlustesse sattunud nooremad (18- kuni 29-aastased) ning kõrgema haridustasemega inimesed, kes on sageli paremini teadlikud oma seaduslikest õigustest. Hoopis teine küsimus on aga see, kas nende vaidluste lahendamiseks on inimesed saanud kasutada juristi või advokaadi abi.

Faktum & Ariko õigusabi kättesaadavuse uuringu andmetel on ligi 60 protsenti Eesti inimestest viimase kolme aasta jooksul õigusabi vajanud, kuid kasutanud on seda vaid veidi enam kui kolmandik. Üle poole vastanutest (60%) pidas õigusteenuse kõrget hinda peamiseks põhjuseks, miks nad ei saanud vajaduse korral juristi või advokaadi abi kasutada. Paradoksaalselt on kõige enam õigusabi vajanud keskmisest madalama sissetulekuga inimesed, kel enamasti ei ole võimalik oma taskust välja käia 1000-2000 eurot, mis kohtuvaidluse korral on õigusabi minimaalseks maksumuseks kujuneb.

Tarbija

Autor: Maiko Kalvet
D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse ASi juhatuse liige