Üksikasjad

Avaldatud: 23 november 2015

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Ärileht

Täna kaitseb Kadri Aavik Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis doktoritööd, milles ta uuris, miks eestlastest meesjuhid liiguvad karjääriredelil üles-, venekeelsed naistöötajad aga pigem allapoole.
Aavik uuris praktikad, mille kaudu tekib sotsiaalne ebavõrdsus ning kuidas seda alal hoitakse. Vaatluse all olid hea eesti keele oskusega, kõrgharidusega, kuid töötud või alla oma võimeid jäävaid töid tegevad venekeelsed naised ning era- ja avalikus sektoris juhtidena töötavad eestlastest mehed, teatas Tallinna Ülikool.

Venekeelsed naised esitasid oma karjääriteekondi kui järk-järgult allapoole liikuivaid. Vastutus selle eest pandi nii iseendale kui ka välistele teguritele, rõhutades eelkõige rahvust. Samuti tajusid nad kõrvalejäetust sotsiaalsetest võrgustikest.

Niisugune eelhoiak ei võimalda aga ka siis, kui ollakse kakskeelne, rõhutada oma tugevusi ja kompetentse töötajana ega kandideerida hästi tasustatud prestiiþsetele töökohtadele.

Eestlastest meesjuhid rääkisid samas juhtivale ametikohale jõudmisest kui loomulikust karjääri jätkust, rõhutades soodsaid juhuseid ja õigel ajal õiges kohas olemist. Sotsiaalsete sidemete rolli tööalase edukuse saavutamisel ja säilitamisel pidasid nad iseenesest mõistetavaks, soolist võrdõiguslikkust aga probleemina ebaoluliseks. Nende näitel ilmneb, kuidas narratiivid mitte ainult ei kirjelda, vaid ka loovad inimeste materiaalset reaalsust.

„Privilegeeritud gruppidel, kes peituvad tavalisuse ja normaalsuse taha, on võimalik seadustada teatud norme, väärtusi ja praktikaid sellisena, mis jäävad nende endi esitustes silmapaistmatuteks,“ hindab Aavik. „See võimaldab eestlastest meesjuhtidel luua omavahelist solidaarsust nii juhtide kui ka meestena.“

Doktoritöö „Intersektsionaalne marginaliseeritus ja privilegeeritus Eesti tööturul: venekeelsete naiste ja eesti meeste töönarratiivide analüüs“ avalik kaitsmine toimub 23. novembril kell 14 Tallinna Ülikooli auditooriumis M-213, Uus-Sadama tn 5.

Juhendajad on Tallinna Ülikooli dotsent Triin Roosalu, Kesk-Euroopa Ülikooli professor Andrea Petö, Tallinna Ülikooli filosoofiadoktor Leeni Hansson ja Wollongongi Ülikooli dotsent Andrew Whelan. Oponendid on Tartu Ülikooli dotsent Raili Marling ja Örebro Ülikooli professor Jeff Hearn.

Doktoritöö on kättesaadav TLÜ e-teadusraamatukogu keskkonnas ETERA.

Üksikasjad

Avaldatud: 20 november 2015

• MAKSUKORRALDUSE SEADUS
• Delfi

Riigikogu valmistub vastu võtma töövõimetoetuse seaduse täiendusi, mille alusel muudetakse liikluskindlustus üldise sotsiaalkindlustuse süsteemi osaks.
Koos sellega muutub ka liiklusavariides tervisekahjustusi saanud inimeste jaoks kogu senine töövõimetushüvitiste saamise süsteem sarnaselt teiste vähenenud töövõimega inimestega, kirjutab Linnaleht.

See tähendab, et ka juhul, kui töövõimetushüvitist maksab avariisse sattunud inimesele liikluskindlustaja, hakkab hüvitise saamine sõltuma töövõimereformi reeglitest. Näiteks tuleb avariis osaliselt töövõime kaotanud inimesel, kui ta ei tööta, hakata hüvitise saamiseks täitma töötukassa aktiivsusnõudeid: järgima talle koostatud tööotsimiskava, osalema ümberõppel jne. Kui ta neid nõudeid eirab või näiteks ei võta vastu töötukassa pakutavat tööd, lõpetatakse töötukassa otsusel talle ka liikluskindlustaja tehtavad väljamaksed.

Tööl käivale vähenenud töövõimega inimesele liikluskindlustaja makstav hüvitis hakkab aga sõltuma ta töötasu suurusest. Alates keskmisest palgast* hakkab osalise töövõimega inimese hüvitis iga teenitud euro pealt 50 sendi võrra vähenema, jõudes pisut üle 1300-eurose kuupalga juures nullini. Seega vabaneb kindlustusfirma üldse kohustusest avariis kahjustada saanud, kuid siiski tööd jätkavate ja enam-vähem korralikku palka teenivatele inimestele töövõimetushüvitist maksta.

Vähem kindlustushüvitisi

Kui aga liiklusõnnetuse järel jääb inimese töövõime kaotus alla 40 protsendi, siis liikluskindlustusfirmal hüvitise maksmise kohustust uue seaduse jõustumise järel ei tekigi – töövõimereformi süsteemis on niisugune inimene „täielikult töövõimeline”. Selline olukord võib tekkida näiteks siis, kui inimene kaotab küll osa tervisest ega saa jätkata senisel töökohal, kuid töötukassa hindamiseksperdid leiavad, et mõnel teisel kohal suudaks ta siiski töötada, olgu või riigi kulul pakutava ümberõppe abil.

Töövõimetoetuse seaduse parandamise eelnõuga liikluskindlustuse seadusse sisse viidavad sätted valmisid sotsiaal- ja rahandusministeeriumis, kellel asi töövõimereformi väljatöötamise algses rabinas kahe silma vahele oli jäänud. Kõvahäälselt kiideti, et vana, 10-protsendiste astmetega „töövõimetuse hindamise” asemele tuleb uus ja lihtne, kaheastmeline „töövõimekuse” hindamise süsteem (osaline ja puuduv töövõime), kuid nüüd selgus, et liikluskindlustajate jaoks peab alles jääma siiski ka vigastuste mõõtmine protsentides, mida neil tuleb nüüd dubleerivalt ise hakata tegema. Selleks soovisid kindlustusfirmad seadusse punkti, mis tagaks neile otseligipääsu (!) inimeste e-tervise andmetele, mille seadusloojad ka heal meelel eelnõusse viisid. Andmekaitse inspektsiooni appihüüde peale soostus riigikogu sotsiaalkomisjon sellele plaanile teisipäevasel istungil siiski pidurit tõmbama.

Et poleks soodsam

Liikluskindlustuse süsteemi liitmist üldise sotsiaalkindlustussüsteemiga põhjendavad eelnõu koostajad isikute võrdse kohtlemisega ning sellele plaanile pole keegi pretensiooni esitanud.

„Liiklusõnnetuse tõttu töövõime vähenemine ei tohiks olla kuidagi inimesele „soodsam” kui üldine töövõime vähenemine, ega motiveerima teda tööturule mitte naasma ega oma olukorra parandamiseks mitte midagi tegema – riigi üldised töövõimereformi põhimõtted peavad kohalduma ka liikluskindlustuse puhul,” seisab neljapäeval teise lugemise läbinud eelnõu seletuskirjas. Plaan on seekord siiski riigikogult üldhäälteenamust nõudev eelnõu vastu võtta juba detsembris, et töövõimereformi saaks käivitada 1. juulil 2016.

Seadusetäiendus ei puuduta kindlustusfirmade ühekordsete kahjuhüvitiste väljamaksmist kehavigastuste eest, mis liikluskindlustuse seaduse järgi ulatuvad 100–3200 euroni. Liikluskindlustajad maksavad praegu töövõimetushüvitisi ligi 300-le püsiva töövõimetusega avariiohvrile kokku ligi miljoni euro eest aastas. Lisaks saab umbes 150 inimest perioodilisi hüvitisi (haigusraha) kokku 400 000 eurot aastas.

* Murdepunktiks on 90-kordne töövõimetoetuse päevamäär, mida korrigeeritakse iga aasta 1. aprillil ja mis järgmisel aastal on 960 eurot.

Üksikasjad

Avaldatud: 22 november 2015

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Ärileht

Eks ole vana tõde, et väljaspool Harjumaad on kaasmaalaste elu hoopis teistsugune. Kinnisvaral ei ole mõnes kohas üldse mingit väärtust. See on pigem koorem. Omanik annab selle lihtsalt ära. Ka palga osas kehtib sama. Ärileht uuris, milline on bruto- ja netopalk ning tööjõukulu erinevates maakondades.
Võtame netopalga, ehk siis keskmise summa, mida inimesed kätte saavad. Tallinn jõuab kohe-kohe 1000 euro piirist üle. Harjumaa on kohe kandadel. Parem on seis ka Tartumaal, kus keskmine netopalk oli II kvartalis 870 eurot ehk sihikule on võetud 900 euro piir.

Edasi muutub pilt ühtlaseks. Lääne-Virumaa ja Viljandimaa ületavad 750 euro piiri, ülejäänud on neil tihedalt kannul. Viimasel kohal on Põlvamaa 682 eurose keskmise netopalgaga. Ärileht soovitab vaadataka tööjõukulu võrdlust, et teada saada, kui palju tegelikult üks töötaja keskmiselt ettevõttele või organisatsioonile maksma läheb.

Statistiaameti lehel leidsime veel ühe huvitava võrdluse. Nimelt, kes on heldem palgamaksja, kas riik, kohalik omavalitsus, Eesti või välismaine ettevõtja. Olgu siis seegi info teile teadmiseks.

jooniseid näeb originaalis.

Üksikasjad

Avaldatud: 19 november 2015

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Ärileht

Sel aastal on oma tööga väga rahul või pigem rahul 85 % töötajatest. Viimase 12 kuu jooksul on töökohal ettevõtte ja töötajate vahelisi suhteid ning töötamist häirivaid konflikte kogenud iga viies töötaja.
Juhiga heade suhete olemasolu peab väga oluliseks ligikaudu 72% töötajatest: 79% naistest ja 65% meestest, teatas statistikaamet.

Praeguse tööga on väga rahul enam kui veerand (28%) ning pigem rahul üle poole (57%) töötajatest. Ametipositsioonide võrdluses on rahulolu kõrgeim juhtide, spetsialistide (tipp- ja keskastme spetsialistid, tehnikud) ja ametnike seas, kellest on oma tööga väga rahul kolmandik.

Töötajate oskuste ja teadmiste vastavust tööülesannetele on täiesti piisavaks hinnanud ligi kolmandik (31%) ning pigem piisavaks üle poole (62%) tööandjatest.

Seevastu töötajatest hindas oma teadmisi ja oskusi tööülesannetele vastavaks ligi kolmveerand (71%) ning veerand tõi välja, et omandatud oskused ja teadmised eeldavad raskemate ülesannete täitmist.

Uute teadmiste ja oskuste omandamise võimalustega ettevõttes on väga rahul 11% ning pigem rahul 48% töötajatest.

Ettevõtte tegevuses, töökorralduses ja -tingimustes kaasarääkimist peab pigem oluliseks või väga oluliseks seitse töötajat kümnest. Kaasamisega on väga rahul 14% ning pigem rahul 48% töötajatest. Ligi 88% ettevõtetes on töötajatel võimalus arutada ettevõttega seotud tegevusi, töökorraldust ja